Presidendikandidaat Kersti Kaljulaid räägib…

Kersti Kaljulaid Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Räägime soojenduseks punaminevikust. Kas selline asi on teil üldse olemas?

Räägin tõsiloo. Pioneer ma olin. Kuigi ma pole lapsest saati väga Nõukogude Liidust lugu pidanud, olin isegi natuke nördinud, et mind kohe pioneeriks ei võetud, sest ma olin klassis teistest noorem.

Asjaolud olid 8. klassiks muutunud. Vanemad inimesed teavad, et nõukogude koolis toimus 8. klassis kutsesuunamine – tuli kokku komisjon ja arutas, kes võiks kuhu minna, ja jagas soovitusi. Mina ei olnud selleks ajaks komsomoli astunud ja ka ei teinud seda.

See oli esimene faktipõhine väitlus, mille ma võitsin. Mulle öeldi, et ma ei saa minna ülikooli, kui ma ei ole komsomolis. Mul oli aga üks hea tuttav, kes oli just ülikooli läinud, ilma et oleks olnud komsomolis. Seda ma ütlesin ja väitlus oli niimoodi lõppenud.

Mina ei näe suurt probleemi selles, et iga põlvepikkune poisikene teid ei tunne. Küll aga tähendab nappi nädalasse surutud kampaania, et küsimusi mineviku ja võimalike luukerede kohta on väga palju vähem aega esitada kui neile poliitikutele, kes on aastaid olnud konkurentide turmtule all või osalesid eelnenud presidendivalimiste kampaanias. Mis on teie mineviku salalugu, mida Eesti rahvas peaks nüüd teadma, et see ei tuleks esile siis, kui teid on juba presidendiks valitud?

Olin enne 2002. aastat ka mõnda aega avalikus teenistuses ja küllap ka siis vaadati luukered läbi. Mul ei olnud siis ega ole ka praegu midagi lisada.

Teie avalikkussuhete eksam oli neljapäeval. Kas Eesti Ekspress tsiteeris teid õigesti: «Ma ütlen ausalt, ma ei tea, millega mu abikaasa tegeles. Osades riigikogu fraktsioonides tuli see jutuks ja nii ma neile ka vastasin. Tean, et abikaasal oli riigisaladuse luba, aga mis tema töö täpselt oli, seda ma ei tea.»?

See oli vastuseks küsimusele, kui oli juba teada, et tal oli riigisaladuse luba. Mainisin ka seda, et ta töötas avalikus teenistuses asutuses, mis tegeles sidega. Ma ei öelnud asutuse nime seepärast, et seda on reorganiseerimiste käigus muudetud ja ma polnud kindel, mis on selle asutuse nimi praegu. Kui küsida edasi, mida ta selles asutuses tegi, siis seda ma tõesti ei tea, ja arvan, et on ka täitsa normaalne, et ma seda ei teadnud.

Millisena näete oma suhtlemist Eesti ajakirjandusega ja vastamist küsimustele, olgu või olematute luukerede kohta?

Kui võtta neljapäevane juhtum, siis eks me üritame kiiremini öelda seda, mida teame. Eile tegime valearvestuse: tundus, et tähtsam on keskenduda minu seisukohtadele kui abikaasa CV väljariputamisele. Sellepärast jäime ka sellega pool päeva hiljaks. Ma palun ajakirjanduselt vabandust.

Küllap see nii ongi, aga janti kui palju.

Mul ei ole väga suur meeskond, mis jõuaks paralleelselt võtta ette kogu meie perekonna ja kõik ära seletada. Sellepärast hilinemine juhtus ja kindlasti juhtub neid ka tulevikus.

Ma arvan, et senikaua, kuni suhted jäävad vastastikku lugupidavaks ja vigu ka tunnistatakse, ei ole katki midagi.