:format(webp)/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
/nginx/o/2011/02/09/513235t1hbfe2.jpg)
Liisa Pakosta (IRL) väidab tänase online-väitluse omapoolses lõppsõnas, et emapension ei kujuta endast soolist diskrimineerimist, vaid aitab Eesti rahval edasi kesta.
Pakosta: emapension ei diskrimineeri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
IRLi arvates on emapension õiglane ja vajalik Eesti rahva kestmiseks. Pean ebaõiglaseks olukorda, kus laste kasvatamine toob kaasa väiksema pensioni. Laste sünnitamist ja kasvatamist soosivad üldine lapsevanemate turvatunde tõus, võimalus arvestada turvalisema tulevikuga vaatamata laste kasvatamisele pühendatud ajale ning laste kasvatamise suurem väärtustamine ühiskonnas.
IRLi pereprogramm hõlmab kogu inimese elukaart, nähes ette perede aitamist alates lapse sünnist kuni lapsevanema pikkade pensioniaastateni. Emapension on vaid üks osa meie perepoliitikast.
Väärikasse ikka jõudnud lapsevanemad on ise kurtnud, et neid häirib väga pensionisüsteemis väljendatud sotsiaalselt madalam staatus. Uuringute kohaselt mõjutab selline ühiskondlikult väljendatud moraalinorm ka noort põlvkonda, ehkki noored seda ise ei tarvitse teadvustada (nagu ei teadvustata ka muid vanavanemate kogemusi, millest ometi elus lähtutakse).
Oponendid on osundanud mitmetele eksitavatele seisukohtadele ja vääradele andmetele.
Näiteks sõltub pensioni suurus olulisel määral isikustatud sotsiaalmaksu summadest, vanemahüvitise puhul tasutakse sotsiaalmaksu aga vaid miinimumpalga ulatuses ja sedagi alles alates 2009. aastast.
Seega ei saa väita, et vanemahüvitisel oldud aeg pensioni suurust ei mõjuta. Samuti ei vasta tõele oponentide pidevalt esitatud väide, nagu tuleneks emade väiksem pension koduperenaiseks jäämise vabatahtlikust valikust.
Eesti emad käivad Euroopa keskmisega võrreldes palju tööl, ent nende väiksem pension tuleneb muuhulgas naiste väiksemast sissetulekust võrreldes meestega ja - rõhutan - sama tööd tegevate lastetute naistega seoses ka näiteks haige lapsega kodus oldud ajast, mis ei ole kuidagi tembeldatav puhtalt isiklikuks valikuks ega ka sooliseks diskrimineerimiseks.
Keelduksin elamast riigis, kus soolise diskrimineerimise vastu võideldaks meetodil, et riik lubab haiget last hooldada vaid meestel ja naistel võrdsetes osades, arvestamata sealjuures lapse ja pere enda valikuid.
Kindlasti ma ei nõustu oponentide väitega, et madalam pension ongi hea, sest motiveerib tänaseid noori lapsevanemaid kõrgemat pensioni nõudma – me just seda praegu nõuamegi.
Mujal arenenud maailmas arvestatakse laste kasvatamist pensioni maksmisel märksa enam kui seda teeb Eesti praegune pensionisüsteem ning sellist arvestamist on toetanud ka Eesti vastava ala teadlased (Lauri Leppik, Andres Võrk).