/nginx/o/2012/04/23/1070394t1h774b.jpg)
/nginx/o/2011/02/08/513000t1h44cc.jpg)
Lahemaa tervisekoolis õpetatakse esimest aastat eesti pärimusmeditsiini, õppija saab üldised laiapõhised teadmised aegadetagustest ravivõtetest.
Tellijale
Ravitarkused aastasadade tagant
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinnas tegutseva haridusasutuse juhataja Alar Krautmani sõnul on pärimusmeditsiini õpetamise puhul oluline aspekt, et see oleks pärimusliku algega.
«Eelkõige proovime panna rõhku sellele, mis läheks kokku natuke ka maailmavaateliselt ning mis on suurema kandepinnaga jäänud siia pidama ja mida on võimalik ka praegusel ajal kasutada,» rääkis ta.
See tähendab eelkõige käelisi tegevusi, nagu massaaž, kuppude panemine, hirudoteraapia ehk kaaniravi ning apiteraapia ehk mesilasravi.
«Õpetame ikkagi Eestist pärit tegevusi, kuigi ei saa öelda, et see variant, mida vana-eesti massaažina õpetame, oleks puhtalt ainult pärimuslike juurtega, kuna seda on säilinud niivõrd vähe,» selgitas Krautman.
Krautman lisas, et kui kunagi pidi igas peres keegi oskama teha massaaži vähemalt elementaarselgi tasemel, siis selle olemusest on säilinud vaid vähesed katked.
«Pannes neist katketest kokku kogu selle massaaži olemuse, oleme juurde pannud ka tänapäevased teadmised anatoomiast, füsioloogiast, haigustest, haigusõpetusest. Oleme püüdnud vana säilitada nii palju kui võimalik ja nii palju, kui me teame,» märkis ta.
Krautmani sõnul on eesti pärimusmeditsiinis olnud väga oluline osa ravimtaimedel. «Väidetavalt oleme ainus riik Euroopas, kus üle poolte ravimtaimede nimetused on omakeelsed,» märkis ta.
Kõige olulisem on Krautmani sõnul see, et tervisekooli õppima tulnud inimene saaks üldpärimusliku kultuuri alustalad selgeks – ilma selleta ei ole võimalik millestki aru saada.
«Lisaks peame õpetama minimaalselt 400 tundi akadeemilist meditsiini, et inimene saaks suhelda praeguste meedikutega,» lisas Krautman.
Kui üldpärimuskultuur on selgeks saanud, hakkavad peale konkreetsed ravitegevused. «Püüame anda ülevaate kõigest. Tõenäoliselt võib sealt jääda välja mõni üksik asi, mille peale me ei tule, aga meie soov ja püüdlused on selle poole, et annaksime võimalikult laiapõhise teadmise ja siis mõnedelt aladelt sügavama teadmise,» selgitas ta.
Krautmani hinnangul on akadeemiline meditsiin ja loodusteraapia teineteisele lähenenud – mõlemad on aru saanud, et tegelikult on neil ühiseks eesmärgiks Eesti rahva tervis.
«Teisest küljest on veel tunda seda, et meil on olnud mõned kümned aastad tagasi püütud kahte asja vastandada. Õnneks on need arusaamad hakanud muutuma,» lisas ta. «Kõige keerulisem on see, et Tartu Ülikoolis on õpetatud seda, millest saame väga konkreetselt aru, mida suudame seletada, mis on kontrollitav.»
Tervisekooli juhataja sõnul meie esiisad eelkõige aktsepteerisid seda, kuidas asjad toimivad, küsimata alati, miks see on nii. Tema hinnangul on huvitav ka asjaolu, et loodusteraapia ei ole eriti muutunud.
«Kui võtame näiteks hiina meditsiini, siis see on muutumatu ja toiminud kogu aeg. Ma mõistan, et ühest küljest peab akadeemiline meditsiin millelegi toetuma, ei saa võtta aluseks asju, mida ei ole võimalik kontrollida, mõõta või teaduslikult tõestada, aga samas võiks aktsepteerimine olla inimese mõtteviisis sees,» märkis ta.