/nginx/o/2016/09/22/5872641t1hc0a1.jpg)
Näitleja Ago Anderson, Õige Eestlase Endel Kellapi kehastaja, ütleb ea- ja sookaaslastele, et keskealine mees peab end hoidma. Sest muidu läheb elu kolinal käest.
Tellijale
Kergus peab tulema mängeldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis te arvate, kas Ago Anderson, kes teinud teleekraanil üle Eesti tuntuks – tiitli järgi lausa Õigeks Eestlaseks – aeglasevõitu mustamäelase Endel Kellapi, suudab panna jala kaela taha? Umbes niimoodi, nagu Ameerika talendisaates žüriid jahmatanud Vello Vaher. Olgu lisatud, et Andersonil on kaalu peaaegu sama palju kui olümpiamaadlejal Heiki Nabil. 113 kilo.
Niisiis, kas suudab või ei?
«Praegu mul jalg kaela taha just ei lähe,» lausub Anderson, «aga põhimõtteliselt läheb küll.»
Tõlge: Anderson on plastilisem ja painduvam, kui te arvata oskate.
Seda kinnitab tõsiasi, et ta on võitnud Helmi Tohvelmani auhinna, mida teatriliit annab silmapaistva lavalise liikumisega näitlejale. «Eheda ja kerge kehakeelega,» kõlas põhjendus, miks Anderson auhinna 2009. aastal sai.
Too oli, muide, aeg, mil Anderson suutis end püstisest asendist tagurpidi, käed ees, silda lasta. «Lavaka ajal tegin seda täitsa lõdvalt,» meenutab ta, lisades: «Nüüd ei julge seda enam proovida.»
Ent ega see, kui jalg enam mängeldes kaela taha käi või kui silla heitmine tundub veidi heidutav, tähenda, et plastilisus oleks kadunud. Jälgige näiteks, kui vaikselt oskab Anderson laval käia või trepil astuda. Isegi keset ööd, kui kodus peaks tekkima tarvidus ringi liikuda, oskab ta teha seda nii, et keegi kodustest ei kuule.