Mäletan mõlemat – pilku ja lõugu. Ta ei teinud mulle sugugi haiget, see oli mõeldud õrnusavaldusena, aga hammaste ja randme võrdlus mõjus mulle rohkem kui soe pilk. Mõtlesin, et kui ta vajutaks, puruneksid mu haprad luud, veri ja pehmete kudede purunemine oleks kõrvaline, juhtuks muuseas. Ma ei saanudki seda pilti peast välja. Ma ei läinud enam tema juurde, eirasin ta kutseid. Suutlikkusest piisas, meelestatus ei lugenud.
Hiljem, teismelisena, möödusin teinekord majast, mille aias elas suur hundikoer (loe: lambakoer). Tema lõbutses niimoodi, et tegi ennast väikeseks, peitis ära, ja kui teeline oli otse teisel pool aeda, hüppas möirates aia peale. Inimesed ehmusid, koerale pakkus see vaheldust. See töötas alati, sest inimene ju unustab. Lõpuks otsustasin kasutada oma mälu. Sel hetkel, kui ta valmistus hüppeks-möirgeks, vaatasin tema poole. Koerast läks õhk välja, ta oli siiralt pettunud. Mina seevastu olin endaga väga rahul. Lõbutsesin mõnda aega teise pettumuse arvelt. Ühel päeval viskasin talle taas pealtnäha hooletu, sisimas võidurõõmsa pilgu, ja sain tüssata. Koer sügas ennast rahulikult ja nautis ilmselt minu pettumust, mis tulenes tema pettumuse puudumisest. Sellega meie kemplus ka lõppes. Koer võitis. Veendusin, et vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Samas, et vaikimine mõjule pääseks, peab seda hulk aega valju häält tehes laadima. Pidevast vaikimisest ei suudeta tavaliselt midagi välja lugeda. Koer valis vaikimise, meie suhe lakkas olemast.
/nginx/o/2016/09/09/5809363t1hd35d.jpg)