Cháveze läbikukkunud järeltulija

Venezuela president Nicolas Maduro. Foto: Reuters/ScanPix

Caracase töölisklassi perekonnas kasvanud omaaegne bussijuht Nicolás Maduro astus 2013. aastal Venezuela presidendi ametisse, lootes jätkata Hugo Cháveze alustatud sotsialistlikku Chavismo liikumist.

Rahvas lootis Madurost armastatud Chávezele väärilist järeltulijat. Armastusest vihkamiseni on aga vaid üks samm, on Maduro oma esimese kolme ametiaasta jooksul tunda saanud, teenides ära elujärje meeletut halvenemist taluma pidava rahva viha.

Maduro proovib oma populaarsust upitada kadunud Cháveze abil, lootes, et rahvas näeb sarnasust tema ja ekspresidendi vahel. Tihtipeale on Maduro pidanud kõnesid Cháveze portree ees ning tsiteerinud sõnavõttudes ekspresidenti.

Maduro on jäänud truuks endise presidendi vaadetele ja põhimõtetele, hoolimata sellest, et Venezuela ees seisavad järjest suuremad raskused, nagu allakäiguteel majandus ja probleemid kuritegevusega.

Majanduskriisiga on Maduro otsustanud võidelda omapäraste meetoditega, näiteks kehtestas ta riigiteenistujatele kahe päeva pikkuse töönädala ning otsustas energiakriisi leevendamiseks kasutada planeeritud elektrikatkestusi.

Võõrkeeli mitte rääkiv Maduro oli aastatel 2006–2013 Cháveze valitsuse välisminister. Enne surma nimetas Chávez Maduro asepresidendiks ning avaldas soovi, et Madurost saaks tema taandumisel uus riigipea. 2013. aasta märtsis suri Chávez vähki ning suuresti tänu ekspresidendi toetusele õnnestus Madurol 2013. aasta presidendivalimistel edestada opositsionäär Henrique Caprilest.

Senise ametiaja jooksul on Maduro põhiline eesmärk olnud võimu säilitamine, mida ta on teinud muuhulgas hukkamõistu pälvinud meetodite abil. Näiteks on vangistatud ja piinatud opositsionääre ning alles hiljuti ähvardas president teisitimõtlejaid Türgi riigipöördekatse järel toimunust karmima puhastusega. Analüütikute hinnangul on Maduro poliitilistelt vaadetelt kommunist.