/nginx/o/2016/09/03/5792153t1h20db.jpg)
Metsas ei tasu otsida vaid selliseid seeni, mida süüa sünnib, ütleb Eesti Loodusmuuseumi botaanika ja mükoloogia osakonna juhataja Loore Ehrlich.
Tellijale
Nagu nõidumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bioloog Loore Ehrlich on loodusmuuseumis seenenäitusi korraldanud üle 20 aasta – järgmine avatakse 16. septembril ning seeni, mida siinkohal tutvustame, on alati näitustelgi välja pandud. Seeneaeg algas tänavu juba umbes kuu aega tagasi ja kui ilmataat lubab, kestab see veel pikalt.
«Tahamegi rõhutada, et seeni on oluliselt rohkem, kui ette kujutatakse. Tavaliselt huvitab inimest vaid see, kas kõlbab süüa, aga metsas leiduvatel seentel on kasutusvaldkondi päris palju,» valgustab Ehrlich, jättes – hoolimata Arteri palvest – kirjeldamata kurikuulsad hallutsinatsioone tekitavad klorofüllita organismide maapealsed viljakehad. Ja rõhutab rahvaharimist silmas pidades, et seened pole taimed. «Meid ümbritsev kaunis loodus jaguneb kolmeks riigiks – taime-, looma- ja seeneriigiks. Seen pole loom ega taim, rakuehituselt sarnaneb ta pigem loomadega, aga taimedega pole mingisugust pistmist.»