/nginx/o/2016/08/28/5771257t1hcec8.jpg)
Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin nendib kahetsusega, et president Ilves ei täitnud ootust anda meie riik kodanikele tagasi ning jäi saavutamata panna kodanike hääl täiel määral maksma. Kuid me elame ikka veel 2011. aastal alanud tõusulaine najal.
Marju Lauristin, Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval võttis üks proua teil nööbist kinni ja küsis, kellest saab president. Mis te talle vastasite?
Seletasin talle kõigepealt olukorda, milles oleme. Vanemad inimesed on üldiselt väga murelikud. Nad vaatavad kõike – televiisorit, uudiseid – ja neil on suur mure Eesti pärast ja ka sellepärast, mis saab maailmast. Rääkisime, et kui niisugusel tõsisel ajal paneme ühe inimese riigi etteotsa, siis peame olema kindlad, et ta ei vea meid mingil väga keerulisel hetkel alt. Et tal on kogemusi ja saab aru märkidest, mis võivad olla ohumärgid, mida inimene, kes pole poliitikas kogenud, ei pea nii märkimisväärseks. Tal peab olema ajaloomälu, et osata hinnata ka õppetundi, mille oleme saanud ja mida on teised rahvad saanud.
Miks on poliitiline kogemus ja ajalooline mälu presidendi puhul eriti tähtsad, ta pole ju üksi, tal on hulk nõustajaid ja abilisi?
Presidendil ei ole meil otsest võimu. Samas teame väga hästi, et väga palju sõltub presidendi isikust. Eesti rahval on muidugi selline presidendi kuvand, mis on Lennart Meri loodud. See on president, kellel ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse.
Nii et ta mitte ainult ei helista, vaid tema kõne võetakse ka vastu. Ega räägita niisama tühja juttu, vaid saab tõsiselt jutule. Mitte intriigide ja ähvardustega, vaid vaimse, intellektuaalse veenvusega. President peab olema ise kindlasti intellektuaalselt kindel asjades, mida ta ajab. Teiseks peab ta suutma seda kindlust ka sisendada – nii rahvale kui ka inimestele, kellega Eestil tuleb asju ajada.