Pöide kirikust leiti harukordne naeratavat nägu kujutav maaling

Pöide kiriku võlvlaelt leitud haruldane maaling. Foto: erakogu / Saarte Hääl

Restauraatorid leidsid Pöide kiriku torni aluselt võlvlaelt omapärase keskaegse maalingu, mis tõotab rikastada Eesti kunstiajalugu, maalingu keskosa kaunistab tänapäevases mõistes mõneti naivistliku ilmega naeratav mehenägu.

Kunstiajaloolane Juhan Kilumets ütles Saarte Häälele, et niisugune leid on tõeline ime, kuna Pöide kiriku läänevõlviku keskaegsest krohvkattest on säilinud vaid väike osa.

Kilumets selgitas, et riigi ja Pöide Maarja kiriku SA rahastusel tegelevad restauraatorid Pöide kirikus praegu avatäidetega. Läänevõlvikul oleva keskaegse krohvikihi konserveerimine on aga kujunenud nii Eesti tippkonservaatorite kui ka Pöide kiriku sõprade vabatahtlikuks projektiks. «Selle lihtsalt pidi päästma. Kui meie põlvkonna käes oleks see varisenud siia põrandale, siis olnuks raske ennast pärast muinsuskaitsjaks nimetada,» rääkis Kilumets.

Kuna maaling tuli välja alles kuu aja eest, siis väga palju selle kohta öelda veel ei osata. Küll aga on teada, et suure tõenäosusega pärineb see 13. sajandist. Dateerimisel on ajaloolastel pidepunktiks võlviku ehitamise aeg. «On loogiline, et tehti võlvik ja kohe ka krohviti ning viimistleti,» märkis Kilumets ja lisas, et maaling on kantud võlviku esimesele krohvikihile, kui see oli veel värske ehk kuivamata.

Konservaator-restauraator Hilkka Hiiopi sõnul katsid maalingut kümned lubjakihid. «Hakkasime neid avama ja välja tuli poisi nägu,» selgitas ta. Hiiop lisas, et kõigil kunstiajaloolastel, kellele pilti näidatud, on suu lahti jäänud. Nimelt on küllaltki harukordne, et kiriku ühe kõige olulisema koha peal, peavõlviku tipus, on portree, mis šokeerib ja üllatab asjatundjaid oma naivistliku ilmega. «Väga erakordne leid, kindlasti rikastab see meie kunstiajalugu,» lausus Hiiop.

Küsimusi tekitab leid omajagu. Hiiopi sõnul oleks loogiline, et pilt kujutab isandat ehk ordumeistrit, kuid päris kindel selles olla ei saa. Portree ümbert tulid restauraatorite käte all välja ka ornamendid, mis meenutavad odasid või puulehti. Pikk vars võiks viidata pigem esimesele.

Juhan Kilumets toonitas, et maaling tervikuna on erakordselt pidulik olnud omal ajal. «Minu jaoks on see algne karikatuuri-emotsioon ammu kadunud. Ma nimetan seda poissi kulminatsiooniks, võimsa kompositsiooni lõpuks,» rääkis ta.

Leiu erilisust rõhutab ka Pöide kiriku läänepoolse osa dramaatiline saatus. Nimelt hävis tornikiiver 1940. aastal põlengus. Võlvik osutus tõkkeks, mis ei lasknud tulel allapoole levida, kuid oli pärast pikki aastaid katmata. «Et see krohvitükk on otsustanud vastu pidada, hambad ristis, see on ikka tohutult kangelaslik käitumine ja kuidas sa jätad kangelase maha,» lausus Kilumets.