Kui riigikogu ei suuda presidenti valida, viib see parlamendi prestiiži veelgi alla

President Toomas Hendrik Ilves ja Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Presidendi kantselei ametikäigu kõrval seisab tahvel, millel on kirjas kõikide Eesti vabariigi presidentide nimed. Ametist lahkuva Toomas Hendrik Ilvese kümne ametiaasta tähistamiseks on seal varuks veel täpselt üks rida. Seega tuleks uue, peagi valitava riigipea ametiaeg jäädvustada juba uuele kivitahvlile. Sellest, aastate pärast kivisse graveeritavast nimest meie usutlus tõukuski. President oli silmanähtavalt heas tujus ja lükkas päevatoimetusi muudkui edasi, mistõttu kujunes usutlus arvatust palju pikemaks.

Riiki on sageli võrreldud perekonnaga ning perekonna puhul mõtleme kõigepealt, et see on kokkuhoidev ja ühiseid väärtusi jagav. Üsna tihti aga näeme, et perekonnas ei pruugi kõik just nii olla. Et ühel hetkel võib kokkuhoidmine muutuda üksteise talumiseks. Kas praeguses Eestis on rohkem kokkuhoidmist või talumist?

Ma ei ole selle võrdlusega nõus. Riik ei ole perekond. Riik on kokkulepe. Meil on kokkulepped ja riik kaitseb meid ja teeb teatud asjad ära. Aga selle nimel loobume me loomalikest instinktidest nagu näiteks vajadus kellelegi malaka, vibu või kirvega anda. Mõni mitte väga intelligentne inimene võib küsida: «Kus ja millal me sellele kokkuleppele alla kirjutasime?» Aga palun, lugege filosoofiat. See on mõistuslik kokkulepe.

Loomulikult on kogu aeg olnud kriitikat ja kriitika viib üldiselt edasi, aga pole ka adekvaatne öelda, et kõik on nii õudne ja nii halvasti. Emotsioonile võiks lisada natuke teadmisi. Muidugi on Eestis palju, mis vajab parandamist – palgalõhe näiteks, Gini koefitsient, HIV väga kõrge esinemisprotsent, narkosurmad, inimeste toimetulek ja majanduskasv. Need on asjad, millega riik peab tegelema ja mitte ainult keskenduma sellele, et oleme IT eduriik. Ent ei saa öelda, et kõik siiani tehtu oleks nonsenss. Väga palju on ära tehtud.