/nginx/o/2016/08/26/5762863t1h5fbc.jpg)
Oma keha ja välimusega pole ma eales rahul olnud. Praegugi kuulan oma häält või vaatan minuga tehtud saateid vastumeelselt. Keskkoolis tahtsin sarnaneda kahe klassivennaga, kes olid spordipoisid. Ega mind minu nägu ka ei rahuldanud, sest sel ajal oli meeste iluideaaliks Alain Delon ja tüdrukud tahtsid sarnaneda algul Marina Vlady, hiljem Brigitte Bardot’ga.
Oma keha hakkasin tunnetama puberteedieas. Praegu arvan küll, et need elamused olid pigem ebameeldivad, sest olin nii kõhn, et mind hüüti skeletiks. Põhjuseid oli mitu: nii alatoitlus (meie pere oli küüditatud Siberisse) kui ka see, et olin vanema vennaga välimuselt rohkem emasse, teised vennad ja õde aga pigem isasse.
Sporti pole ma kunagi teinud, kuid sportlastega on mul alati olnud hea klapp. Suured tegijad tervitavad mind rõõmuga silmis ning käepigistus on ikka ja alati sõbralik. Rohkemgi, sportlaste tervitustest loen välja salamõtte: «Ta on ju meie poiss, aga mis erialal ta hiilgas, seda küll enam ei mäleta.» Sale joon ja kiire samm on mul päritud emalt. Üksnes viimased kaks-kolm aastat olen vöökohast veidi kogukam.