Suured väikesed rõõmud

Merrit Kiho. Foto: Erakogu

Ühel hilissuve ennelõunal, kui paratamatus vajus me õuele konksus kaarnaküünte ja tuules lehvivate sorakil tiivasulgedega, mõistsin, et nüüd on vist kõik – võitlus Koera pärast tundus olevat kaotatud.

Istusin ahastuses õunapuu all ja kallistasin Koera suurt pead. Tema suurte pruunide silmade pilk olid küll endiselt pööratud küla poole, kuid mina ei suutnud muud kui vaadata, kuidas elu temast vaikselt välja voolab.

Mõtlesin, et kui sina, meie Koer, just siin ja just nüüd pead ära minema, siis see, mida sa näed, on kindlasti ilusaim hetk, mida enesega kaasa viia. Soe päike, mida varjutab kibekiire kerge vihmapilv, laisalt loksuv meri nukralt tiibu kuivatavate kormoranidega, kamp parte – noori ja vanu –, kes üritavad ühele ja samale kitsale kivile pidama jääda, üksik luik.