/nginx/o/2011/01/31/507993t1h8b1c.jpg)
Eestis on ravikindlustuseta iga kahekümnes elanik. Need inimesed saavad riigi toel vaid vältimatut abi – siis, kui seisund on eluohtlik või võib tekkida püsiv tervisekahjustus. Ülejäänud juhtudel on arstiabi tasuline, kui selle eest ei soostu maksma kohalik omavalitsus, kirjutab Kristel Rõss.
Ravikindlustuseta inimene peab saama tasuta vältimatut abi perearstikeskuses, haigla erakorralise meditsiini osakonnas ja ka haiglas, kinnitas sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste.
Kulutused ravikindlustuseta inimeste ravile on aasta-aastalt kasvanud: 97 miljonilt kroonilt 2005. aastal 123 miljonile kroonile eelmise aasta riigieelarves. Näiteks Tartu Ülikooli kliinikumis on vältimatu arstiabi tagatud kõikidel erialadel alates pediaatriast ja sünnitusabist kuni psühhiaatriani ööpäev ringi ja kõikidel nädalapäevadel, sõnas kliinikumi avalikkussuhete juht Kristi Tael.
Omavalitsuse hea tahe
Arstiabi eest, mis ei käi vältimatu abi alla, võib maksta kohalik omavalitsus, selgitas Heli Paluste. Omavalitsustes on esmatasandi ja plaaniline eriarstiabi kindlustamata inimestele tagatud erineval moel ja määral. Pealinnas on Ida-Tallinna keskhaiglas eraldi osakond ravikindlustuseta inimeste ambulatoorseks ja statsionaarseks vastuvõtuks Magasini tänaval. Mujal Eestis pakuvad esmatasandi teenust perearstid ja statsionaarset ravi kõik haiglad.
Tartu linn on eraldanud aastaid oma eelarvest kindlustamata inimeste arstiabiks 310 000 krooni ehk 19 813 eurot, ütles linnavalitsuse tervishoiusosakonna juhataja Sirje Kree. «Ja sellest rahast on ka piisanud,» kinnitas ta.
Kindlustamata isik pöördub kõigepealt oma perearsti poole, kes koostab raviskeemi, laseb vajadusel teha lisauuringuid või suunab patsiendi eriarsti juurde. Perearst esitab arved tervishoiuosakonnale.
Kree sõnul ei vasta tõele arvamus, et ravikindlustuseta on vaid inimesed, kes sotsiaalselt toime ei tule. Ajutistesse raskustesse on sattunud ka kõrgharidusega inimesi jpt.
Samas võib ravikindlustuseta isikute hulgas olla ka neid, kellel pole rahalisi raskusi, sel juhul võib perearst nõuda teenuse eest maksmist. Otsuse teebki perearst, kes tunneb oma patsiente kõige paremini, nentis Kree.
Aga kas ravikindlustuseta ja rahalises kitsikuses inimene ikka teab võimalusest saada tasuta abi? «Perearst on ju olemas igal kodanikul,» vastas Kree. «Kui keegi ei ole ise arsti valinud, on see talle määratud. Kes ei tea oma perearsti, saab selle info haigekassast.»
Ta lisas, et aastaid tagasi korraldati Tartus ravikindlustuseta isikutele spetsiaalseid vastuvõtupäevi. Et sinna tuli vähe inimesi, ei olnud neil mõtet.
Perearst Elli Kahar töötab Tartu kodutute varjupaiga vahetus läheduses ja seetõttu on tema patsientide hulgas ka eluheidikuid. «Olen neid teenindanud sellest ajast saadik, kui varjupaik avati,» ütles ta.
«Nagu teistelgi, tuleb ka neil patsientidel panna aeg kirja, aga meil ei ole pikad järjekorrad. Kui ei saa vastuvõtule kohe, siis järgmisel päeval ikka saab. Me ei saada kedagi tagasi ka pesematuse pärast,» kõneles perearst.
«Muidugi on nendel inimestel tervis kehv, paljudel on alkoholisõltuvus või mõni krooniline haigus, osale on vormistatud töövõimekaotus,» tõdes Kahar. «Saadame ka kindlustuseta patsiente vajadusel eriarsti juurde või lisauuringutele, linn ju maksab selle eest.»
Perearst näeb hoolimatust
Perearst Eva Loskit kinnitas, et arstieetika ei luba jätta abita ühtki inimest. «Oleme asotsiaalsel patsiendil pesnud jalad puhtaks, et ravida tema jalamädanikke, ja andnud talle oma sokid jalga,» ütles ta.
Perearstid ei saa pearaha nimistus olevate patsientide eest, kellel pole ravikindlustust, nentis ta. Raha vähesuse peab kompenseerima arstide töö intensiivsus, paljud meist teevad ületunde, väitis Loskit.
Ta mõistab inimesi, kes ei kohandu oma isiksuse omaduste tõttu tänapäeva elutempo ja tööturu suurte nõudmistega. «Selliseid inimesi on igas riigis, neile tuleks ehk luua eraldi staatus,» pakkus Loskit.
Kuid perearst pole rahul ka töölkäijate olukorraga. Tema sõnul tuleks rohkem kontrollida seda, et ei ületataks tööpäeva lubatud pikkust.
«Minu juures on käinud patsiente, kes on olnud kolm päeva järjest 12 tundi tööl, nii et pole olnud puhkepausegi. Selline ülepinge mõjub nii inimese füüsisele kui psüühikale! Paljud töötajad vajaksid taastusravi,» kõneles ta. «Mõnes firmas on aga üsna tavaline, et kassapidaja istub 39-kraadise palavikuga kassas.» Loskiti sõnul määratakse paljudele elu hammasrataste vahele jäänud või toimetulekuraskustega inimestele töövõime kaotuse protsent. «Nende inimeste arv on ikka põhjendamatult suur,» leidis ta.
Töövõime kaotuse protsendi vormistamine on ka justkui omamoodi sotsiaalabi. «Kui otsida, siis leiab pea igaühe puhul mõne tervisemuutuse, näiteks põlveliigese kulumise vms,» ütles arst.
Püsivalt töövõimetuks tunnistatud inimeste arv ongi viimastel aastatel pidevalt kasvanud. 2008. aastal tunnistati püsivalt töövõimetuks 11 856 inimest, 2009. aastal oli see arv 12 973 ja möödunud aastal 16 804, ütles sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juht Elve Tonts.
Ta lisas, et töövõimetuse ekspertiisi teeb sotsiaalkindlustusamet, kaasates ekspertarste. Töövõimetuks tunnistamine ja töövõime kaotuse protsendi määramine sõltub inimese tervislikust seisundist ja tema perearsti, eriarsti või mõlema antud terviseseisundi kirjeldusest ning sellele järgnevast ekspertarsti otsusest.