:format(webp)/nginx/o/2016/01/18/4883667t1hca2a.jpg)
Keskkonnaagentuuri initsiatiivil valminud Saesaare paisu likvideerimise keskkonnamõjude hindamine jõudis järeldusele, et Ahja jõe ürgoru ja sealsete haruldaste loodusmaastike, on kõige paremini tagatud, kui likvideeritakse Saesaare pais ja veehoidla.
Reedel kiitis keskkonnaamet heaks aruande, mille eesmärk oli välja selgitada Põlvamaal asuva Saesaare paisu likvideerimise võimalikkus ja sellega seotud ohu- ja mõjutegurid Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealale, teatas keskkonnaamet.
Aruandest selgub, et liivakivipaljandite ainus säilimisvõimalus on looduslike protsesside jätkumine, mis saab toimuda vaid normaalse jõevoolu tingimustes.
Paisu asemel paikkonnale iseloomuliku kiirevoolulise jõelõigu taastamine mõjuks soodsalt 20 kalaliigile, ebasoodsalt tüübiomastest kalaliikidest kolmele ja nelja liigi osas mõju puuduks. Kaitsealustest lindudest võidaks elupaiku juurde nii jäälind kui vesipapp. Inimtegevuse osas vähendab paisu kadumine rekreatsioonivõimalusi, mis seotud seisva ja sügava veega, nagu näiteks parve- ja paadisõit ning ujumine. Samas parandab paisu likvideerimine süsta- ja kanuumatkamise võimalusi. Samuti on võimalik säilitada supluskoht selle ajaloolise asukoha ligiduses. Paisu likvideerimisel peab senisel kujul lõpetama töö hüdroelektrijaam ning tuleb eeldatavasti uuendada rida lähikülade kaevusid.
«Saesaare paisu näol on tegemist loodushoidlikult dramaatilise mõjuga, ent ühtlasi sotsiaalmajanduslikult tundliku objektiga. Seetõttu on meil hea meel, et valminud on põhjalik KMH, mille käigus tellitud teadustööd ja läbiviidud analüüs ei jäta kahtlust parima lahendusvariandi osas,» kommenteeris aruannet keskkonnaagentuuri projektijuht Tauno Jürgenstein.
Paikkonna külastajaile oleks suurim muutus teisenenud maastikupilt, mis ühest küljest võimaldaks minna avastama seni osaliselt või tervenisti vee alla maetud olnud kuni 25 liivakivipaljandit ja mitut koobast. Teisalt võtaks paisjärve aluse maapinna korrastamine ja taas metsastamine aega ja hoolt. Eelmainituist viimane oli ka peamiseks mureks KMH käigus küsitletud inimestest sellel osal, kes ürgoru taastamist pelgasid.
«Julgen arvata, et paisu mahavõtmise positiivseid tagajärgi loodusele ei sea kahtluse alla keegi. Pigem tekitab muret harjumuspärase pildi kadumine ning muutustega kohanemine, seda nii miljööväärtuslikkuse kui ka majanduse mõistes,» lausus keskkonnaagentuuri direktor Taimar Ala. «Loodus taastub ning leidlikud inimesed näevad ka paisujärgses pildis võimalusi see külastamis- ja kasutamisväärseks teha.»
Keskkonnaameti keskkonnaosakonna juhataja Rein Kalle sõnul on amet veendunud, et Eesti kauneim jõeorg tuleb ükskord taastada nagunii.
«Mida rohkem sellega venitada, seda enam ladestub järve setet ja kahjustuvad liivakivipaljandid. Saesaare paisu vee erikasutusluba kehtib 14. juunini 2017, misjärel saaks hakata veetaset alandama. Arvestamaks kohalike turismiettevõtjate ja hüdroelektrijaama omanike huvidega, tuleks anda neile aega üleminekuks valmistumiseks ja muutustega kohanemiseks. Kui pikk üleminekuaeg võiks olla ja kuidas töid rahastada, on sügisese arutelu põhiküsimus,» rääkis Kalle.