Ilves USA saadikule: Eesti presidendi koht on vaesevõitu ja võimuta

September 2006, presidendikandidaatite kohtumine valijameestega. Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves väitlesid Oru rahvamajas, debatti juhtis Peeter Ernits. Foto: Raigo Pajula

«Tüüpiliselt jultunud moel marssis endine välisminister, nüüdne presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves kohtumisele meiega ning alustas juttu: «Nii, arvan, et te tahate teada, miks ma seda ametit tahan. Nojah, ma ei tahagi seda,»» tsiteerib Wikileaksi andmebaasiga tutvunud Argo Ideon ühte sealsetest Eesti kohta käivatest ettekannetest.

Nii kirjeldab USA toonase suursaadiku Aldona Wosi allkirjastatud ettekanne üht kokkusaamist Ilvesega 2006. aasta juunis – sadakond päeva enne, kui europarlamendi väliskomisjoni aseesimehest sai Estonias toimunud valimiskogul napi enamuse toel Eesti president.

Ameerika saatkonna ja Washingtonis asuva välisministeeriumi kirjavahetuses ei ole Ilvese iseloomujoonte kirjeldamisel värvidega kokku hoitud. Tema kohta kõlavad epiteedid «arrogantne», «jultunud», «upsakas» – kuid vastukaaluks ka näiteks «peente kommetega» ja «intellektuaal».

Vähemalt 2006. aasta kevadest on Ameerika saatkond Tallinnas hoidnud luubi all toonase presidendikandidaadi, aga nüüd juba järgmiseks ametiajaks kandideerimisest teatanud Toomas Hendrik Ilvese tegemisi ja analüüsinud tema hoiakuid. Seda hoolimata hinnangust, et Ameerika huvide seisukohalt on Eestis märksa olulisemad parlamendivalimised kui presidendivalimised.

President Ilvese nimi esineb Wikileaksi kaudu avalikuks tulnud USA diplomaatiliste ettekannete andmebaasis 103 raportis, mis on ka Eesti poliitikute kohta suurim arv. Teisi tuntud Eesti poliitikategelasi, nagu Andrus Ansipit, Edgar Savisaart või Mart Laari mainitakse igaüht vähem kui sajas dokumendis.

Avalõigus viidatud ülevaade ongi üks neist lekkinud diplomaatilistest salamaterjalidest, mille avaldamist alustas mullu novembri lõpus infovabaduse eest võitlev organisatsioon Wikileaks koos viie tuntud ajalehega, nagu New York Times ja The Guardian, ning mis edasi on jõudnud teistegi väljaannete käsutusse.

Lennart Meri varjus

«Praeguse presidendi Arnold Rüütli suhteliselt madal profiil on osa eestlastest jätnud igatsema kandidaati, kes sarnaneks kadunud Lennart Meriga,» leidis USA Tallinna saatkond ühes varasemaist 2006. aasta presidendivalimisi käsitlevaist ettekannetest, mis edastati juba tolle aasta maikuus.

Kuigi president Rüütel polnud selleks ajaks veel otsustanud, kas taotleda tagasivalimist, oletati ettekandes, et ta kandideerib. «Rahvaliidu ja Keskerakonna toetusel oleks Rüütlil hea võiduvõimalus valimiskogus. Mida saab Keskerakond Rüütli toetamise eest vastutasuks, on selgusetu, ehkki partei esimees Edgar Savisaar kahtluseta nõuab selle eest hinna välja,» sedastab dokument.

Edasi märgitakse: «Ehkki presidendivõim on Eestis piiratud, näitas president Meri, et kombinatsioon soodsast positsioonist arvamuste väljendamiseks, valmidusest laiemalt tõlgendada presidendivõimu ulatust, eruditsioonist ja lihtsalt vanast heast sarmist ning taibukusest aitavad sellele institutsioonile kaalu lisada ning Eestil esineda rahvusvahelisel areenil oma kaalukategooriast kõrgemal. Kuigi me ei näe praeguste kandidaatide seas kedagi, kes Merile lähedale jõuaks, on peente kommetega ja Columbia ülikooli haridusega Ilves ilmselt kõige lähem.»

Juba  2006. aasta juunis saatis USA Tallinna saatkond Washingtoni uue põhjaliku ettekande eelseisvaist presidendivalimistest, mis põhines muljetel kohtumisest Ilvese endaga.

«Avalikult põlglik praeguse presidendi Arnold Rüütli suhtes, seletas Ilves, et ta pidi kandideerima, kuna ei võinud välja kannatada väljavaadet: veel viis aastat Rüütli ning tema «kolhoosiesimehe mentaliteediga»,» seisab ettekande kokkuvõttes. Ilves ennustas kohtumisel, et tal on valimiskogus 50-protsendiline šanss valituks saada – prognoos, mis osutus hiljem peaaegu täpseks.

Sama allika kohaselt selgitas Ilves lisaks, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis, ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks. «Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.»

Ameerika diplomaatilise ettekande koostajad üritasid siinkohal vastata küsimusele, mis ikkagi on Ilvese motivatsioon, et ta siiski kandideerib. Ning andsid dokumendis ka vastuse: «Lihtne. Ta põlgab praegust presidenti Arnold Rüütlit, öeldes, et Rüütli ametiajal pole Eestil sisuliselt presidenti olnud. Ning Ilves usub, et ta on ainus, kel on võimalus Rüütlit võita.»

Ilvese vähesest motiveeritusest presidendiks kandideerida leidus tegelikult märke ka sõnades, mis ta 2006. aastal enam või vähem avalikult ütles. Näiteks kohtumisel Keskerakonna juhatuse liikmetega juulis 2006 küsis Heimar Lenk temalt, kas Ilves tahab Brüsselist (st europarlamendist – toim) ära tulla. «Ega ma eriti ei taha ka,» vastas Ilves.

Presidendivalimiste võitlus kiskus tol suvel üpris räpaseks. Kui Rüütli aadressil olid süüdistused punaminevikus kõlanud juba viie aasta eest, siis Ilvese oponendid tõid sisse isegi tema ema päritolu ja Ilvese enda põlvnemise.

USA Tallinna saatkonna ettekanne juunist 2006 lisab, et juhul kui Ilves presidendivalimised võitma peaks, kasutab ta oma mõjujõudu ka selliste poliitikute ohjeldamiseks nagu Keskerakonna Edgar Savisaar ja Rahvaliidu Villu Reiljan, keda ta selgelt põlgab. Välispoliitikas aga soovib Ilves täita suure tühimiku, olles ELi uusliikmete hääleks, kes soovivad suunata euroliitu liberaalsema majanduse ning USA-meelsema välispoliitika poole.

Ameeriklased olidki presidendivalimiste tulemuse osas meelestatud äraootavalt. Vahetult enne valimiskogu kokkutulemist edastatud hinnang kõlas: «Kui president Rüütel saavutab tagasivalimise, siis jätkab ta samasugust, suhteliselt väheaktiivset lähenemist, nagu ta on kasutanud viimase viie aasta jooksul. Ilves omakorda üritaks presidendina kindlasti võtta aktiivsema hoiaku, seda eriti välispoliitikas.»

USA-kriitiline Ilves?

Eriti põhjaliku, ligi 3000 sõna sisaldava taustamemo Toomas Hendrik Ilvese kohta edastas Ameerika saatkond Tallinnast alles 16. oktoobril 2006, s.o nädal pärast presidendi ametivande andmist. See dokument räägib tema välispoliitika-kogemusest, poliitilistest eelistustest, ent esitatakse ka mitmete Ilvest lähemalt tundvate inimeste (keda aga ei nimetata) kirjeldus uue presidendi isikuomaduste kohta.

Sealhulgas edastas saatkond, et Ilvest peetakse üldiselt arrogantseks ja eemalseisvaks, ent ühtlasi ka iseseisvaks mõtlejaks ja intellektuaaliks. «Ehkki tema poliitilised oponendid sildistavad teda sageli boheemlasest diletandiks (mis Ilvest ei paista häirivat), aktsepteerivad nad teda vastu tahtmist ühe põhitegijana Eesti välispoliitikas.»

Ilves kirjutab oma kõned ja artiklid ise ning teeb neis viiteid ajaloole, filosoofiale ja kirjandusele, mis paljastavad ta akadeemilise mineviku ja laialdase huvide ringi. Märgitakse ka Ilvese tugevaid sidemeid USAga, seda, et ta kasvas üles New Jersey osariigis ja on hiljem olnud mitu aastat Eesti suursaadik Ameerikas.

Washingtoni ettekandeid saatnud USA diplomaadid ei pidanud Ilvest aga hoolimata tema USAs omandatud haridusest ja hilisemast karjäärist automaatselt Ameerika-meelseks poliitikuks, vaid märkisid, et Ilves sugugi «ei hoidu Ameerika Ühendriike kritiseerimast», seda näiteks ka europarlamendi sotside koosolekutel.

«Olgugi et Ilves on toetanud USA valitsuse seisukohti põhilistes julgeolekuküsimustes, näiteks Iraagi ja Afganistani osas, piirkondliku poliitika osas (Ukraina, Gruusia ja Moldova) ning ELi majanduspoliitika (näiteks ühisturu reformide) osas, on ta näidanud ka isepäist loomust ning arvustanud Ameerika poliitikat.» Saatkond mainib näidetena USA positsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes, väidetavaid inimõiguste rikkumisi Guantanamos ja Ameerika positsiooni Kyoto kliimaleppe asjus.

Bushi teavitati Ärma võsast

Peagi pärast Ilvese valimist presidendiks, 2006. aasta novembri lõpus pidi Tallinna saabuma Ameerika president George W. Bush – tegu oli ajaloolise, esimese USA riigipea Eesti-külastusega üldse.

Siinne USA saatkond saatis Bushile visiidiks ettevalmistava memo, milles märgitakse Ilvese Ameerika-tausta, kuid ka seda, et Ilves on üpris otsekohene ning tundub teinekord upsakas. «Isikliku poole pealt – Ilvesele meeldib väga oma Tallinnast väljas asuvas talus võsa lõigata,» andsid Tallinnas memo koostanud diplomaadid Valgele Majale teada.

Hiljem selgus, et võsalõikamine ei olnudki nii õhust võetud teema, kuna ka Bush oli tegelenud sellega oma Crawfordis Texases asuvas rantšos – sellest oli meestel juttu isegi 2007. aastal Ilvese külaskäigu ajal Washingtoni Valgesse Majja.

Detsembris 2006 edastas USA Tallinna saatkond Washingtoni mahuka info ka Ilvese lähimate kaastööliste kohta. Näiteks äsja järgmiseks teabeameti direktoriks pakutud Rainer Saksa (seni presidendi kantselei direktor) kohta märkis saatkond peale kuivade elulooandmete, et Saks, kes oli välisminister Ilvese nõunik, on tema kauane usaldusalune ning temast on kujunenud oluline lüli Ilvese ja Eesti valitsuse vahelistes sidemetes.

USA saatkonna ettekande koostajate hinnangul oli tegu võimeka administraatoriga, kel õnnestus mitme valitsuse ajal julgeolekukoordinaatorina töötades säilitada madal profiil ja väline poliitiline neutraalsus.

Antud on ka Sven Jürgensoni (toonane välisnõunik), presidendi nõunike Indrek Kanniku, Olari Koppeli, Toomas Sildami, Aaro Mõttuse ja Heli Suve iseloomustus – kõigi kohta on hinnangud vaid positiivsed ning tuuakse esile tugevaid külgi.

Savisaar on Eesti Chavez

2006. aasta lõpul edastas president Ilves USA saatkonnale kaastundeavalduse endise Ameerika presidendi Gerald Fordi surma puhul. Nii Ilves kui ka peaminister Ansip tegid omalt poolt sissekande USA saatkonnas avatud kaastunderaamatusse, misjärel jäid veel sinna saadikuga kohvi jooma.

Vestlustes arutati nii Eesti-Vene suhete seisu kui ka Eesti sisepoliitikat. Saatkonna edastatud ettekande kohaselt rääkis Ilves saadikule muu hulgas seda, mida ta arvab Edgar Savisaarest.

«Ilves kutsus Edgar Savisaart Eesti Hugo Chavezeks, odavaks populistiks. Ilves kinnitas, et see populism on Savisaare liikumapanev jõud. Mujal oleks keegi Savisaare-taoline, keegi, kes 1990. aastail lindistas oma poliitilisi vastaseid, olnud ammugi diskrediteeritud.»

Saatkonna ettekande kohaselt oli Ilves juba toona kõneluses USA saadikuga Savisaare suhtes skeptiline ka viimase Venemaa-sidemete pärast. «President Ilves viitas samuti, et ta ei usalda Savisaare Vene-kontakte, tõstes esile, et praegune majandusminister Savisaar kohtub oma Venemaa reisidel pidevalt Vene ametnikega, ent ei võta kunagi ühes kedagi Eesti saatkonnast. Seetõttu ei tea Eesti valitsuses keegi, mida Savisaar oma Vene kolleegidega arutab.»

Ilves avaldanud dokumendi järgi ka lootust, et eelseisvad parlamendivalimised (2007. aastal) annavad Eestile vähem skandaalidesse mässitud ja vähem korrumpeerunud valitsuse.

USA saatkonna ettekandes märgitakse: «Oli ilmne, et president Ilves loodab, et uus koalitsioon ei hõlma ei Keskerakonda ega Rahvaliitu. Ilves peaks olema kõigi eestlaste president, kuid ta tegi selgeks, et on mõned eestlased, kellega ta eelistaks koos töötada.»

Juhul aga, kui valimiste tulemusel tekiks siiski Keskerakonna-Rahvaliidu koalitsioon, ütles Ilves USA saatkonnas kohvi juues, et ta peab «õnnetuseks» võtma vastukaaluks ise märksa aktiivsema rolli.

Mõnevõrra üllatavalt ei leidu Wikileaksi andmebaasis õieti ainsatki materjali Ilvese visiidi kohta Wa­shingtoni 2007. aasta suvel, kus ta kohtus nii president Bushi kui kaitseminister Gatesiga. Ei põhjalikumat eel- ega järelkaja, ehkki hiljem mainitakse seda külaskäiku memodes korduvalt kui märki Eesti-USA headest suhetest.

Küll aga leidub saatkonna konfidentsiaalne memo Ilvese 2008. aasta aprillis toimunud Ameerika-visiidi ettevalmistustest. Seal ei räägita enam Ilvese USA-kriitilisest isepäisusest, vaid öeldakse: «President Ilves on tulihingeliselt Ameerika-meelne ning ta toetab tugevalt Eesti sõjalisi välismissioone.»

Ilves, märgib dokument, ei saa põhiseaduse järgi määrata Eesti välispoliitikat, aga endise välisministrina tegeleb ta nende küsimustega märksa enam kui keskmine riigipea – olles laialdaselt tunnustatud kui üks Euroopa paremaid välispoliitika spetsialiste. «Ta on semulik, selge väljenduslaadiga ning sõltuvuses kikilipsudest.»

Ilvese ameerikalikkuse vastukaja kostis samal perioodil ka mujalt. Üks neist on Ameerika Moskva saatkonna küllalt vaba tekstiga kirja pandud raportis 2008. aasta suvel Venemaal Seligeri järve kaldal toimunud Naši laagri kohta.

Seal leidub lõik: «Kõige enam tähelepanu saanud poliitiline väljapanek Seliger 2008 ajal oli Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese järgi nimetatud siga, kelle eest hoolitses rühmituse Vene Teras liige, riietatud kui onu Sam.» Selle eesmärk olnud näidata Eestit kui USA käpiknukku.

Eestist pärit Naši liige Roman (jutt on laagris osalenud Eesti elanikust Roman Jelfimovist – toim) aga kaebas ettekande järgi, et niiviisi on mindud liiga kaugele ning et see kahjustab Naši rühmituse mainet Eestis.

Praeguses kontekstis üllatav tõdemus leidub USA diplomaatiliste ettekannete seas ka president Ilvese suhtumise kohta Eesti meediasse. Kui USA asevälisminister Daniel Friedi külastas 2008. aasta oktoobris Tallinna, pidid temaga kohtunud peaminister Ansip ja Ilves vastama küsimusele kuulujuttude kohta, et Narvas kavatsevad separatistid välja kuulutada iseseisvuse või et Vene saatkond annab tuhandetele Kirde-Eesti venelastele välja passe.

Ilves ja Ansip lükkasid need väited tagasi kui «vana kooli Vene propaganda» ning leidsid, et selliseid lugusid levitab üks ja sama aktvistide grupp, Moskvast juhitav Notšnoi Dozor.

Vastates küsimusele, kuidas Eesti ajakirjandus riigis elava vene kogukonna poole kätt ulatab, «ütles president Ilves, et kohalik meedia ei ole üldse «millegi poolt», vaid on lihtsalt objektiivne». Ta möönis aga, et eestikeelne TV ei suuda venekeelse vaataja pärast võistelda.

Kasutatud memosid hakkab Postimees peatselt avaldama veebiväljaandes postimees.ee

Kommentaar

Toomas Hendrik Ilves,
president

Näen nendes memodes kunagistest pikkadest jutuajamistest esile toodud üksikuid lauseid ja lausekatkeid. Need on kirja pandud viisil, mis ilmselt tundus kirjutajale huvitav, kuid ei anna edasi vestluste ülejäänud osasid ega neid ümbritsevaid asjaolusid. Nii on hinnangud ja sõnastused inimeste või sündmuste kohta memode koostajate looming ja tõlgendus. Ma ei pea õigeks kommenteerida teise riigi diplomaatidelt varastatud memosid.

Edgar Savisaar,
Keskerakonna esimees

Teie avaldatud materjal lõhnab pigem salakaebuse järele. Kahju, et sellisel viisil Eesti presidenti kompromiteerivad dokumendid on USA saatkonnast lekkinud. See ei ole Eestile kindlasti hea. On arusaamatu, miks Postimees opereerib vaid osalise materjaliga, kasutades seda n-ö manipulatsioonina. Võiks avaldada ju tervikteksti. Andke välja kogu materjal, mitte ainult seda, mis teile näib sobivat.

P.S.

Alates tänasest avaldame Postimehe veergudel artikleid, mis põhinevad Wikileaksi materjalidel ja käsitlevad USA suhteid Eestiga, sealhulgas Ameerika diplomaatide hinnanguid meil toimuvale. Eelkõige on tegu USA Tallinna saatkonnas kirjutatud ettekannetega.

Kogu andmebaasi mahust on see tilluke kild, ometi on jutt sadadest dokumentidest, mis hõlmavad ajavahemikku 2006.–2010. aasta algus. Selle aja jooksul on Ameerikat Eestis esindanud kolm suursaadikut: algul Aldona Wos, maist 2007 Stanley Davis Phillips ning 2009. aasta detsembrist praegune saadik Michael C. Polt. (PM)

Postimees on ainus Eesti ajaleht, kes on saanud juurdepääsu enam kui 251 000 Ameerika Ühendriikide diplomaatilist ettekannet hõlmavale nn Wikileaksi andmebaasile. See saadi Norra ajalehe Aftenposten toimetuse abil.