Kristjan Pordi hinnangul ei ole erilist põhjust Rio olümpiamängudelt rekordeid loota, sest dopingukütid teevad head tööd. Kui aga rekord sünnib, lubab ta sellele innukalt kaasa elada, sest erakordset on võimalik saavutada ka dopinguta.
Nendelt mängudelt rekordeid ei tule
Ööl vastu laupäeva avatakse Rio olümpiamängud. Viimastel kuudel on palju räägitud Venemaa koondise seosest dopinguga. Mis tundega te neid mänge vaatate?
Teatud mõttes kergendustundega ja veel omamoodi nukra tundega, et enam ei ole olümpiatunnet. Seda, mis oli vanasti. See pole niivõrd seotud Venemaa-küsimusega, vaid olümpia ümber on tõmmatud käima vaidluste kogum, mis kahjustab mängude helget poolt. Ma ei taha liiga sinisilme näida, aga ikkagi on mul olnud mingi helge ootus, aga nüüd on räägitud ainult halvast. See on tuju ära võtnud.
Kui küüniline te olete? Kas teleülekannet vaadates mõtlete ka, et huvitav, mitme aasta pärast need inimesed vahele jäävad?
Ei, ma nii hull ei ole. Üritan vaadata mänguelementi. Kõiki võistlusi ma ei vaata ja kõik ei eruta ka vanaviisi.
Aga näiteks sprinter Usain Bolti kohta öeldakse, et võimalused on fifty-fifty. Et ta on kas erakordselt targalt trenni teinud või teinud midagi, mida teised ei tea. (Tegelikult on ta mõlemal juhul teinud midagi, mida teised ei tea.) Ja sellepärast ma ei vaata teda halvasti. Ma ei vaata ka Justin Gatlinit (mitu korda dopinguga vahele jäänud USA sprinter – toim) ja teisi võistlemas halvasti.