/nginx/o/2016/08/05/5688933t1h810a.jpg)
Tallinnas elava Guantanamo kinnipidamiskeskusest vabanenud Ahmed Abdul Qaderiga intervjuu teinud New York Timesi ajakirjanik Charlie Savage avaldas järjeloo, milles kirjeldab, miks ta üldse jeemenlasega kohtus ja millest temaga veel sel nädalal Skype'is rääkis.
Ajakirjanik Charlie Savage kirjutab toimetuse köögipoolde kiikavas Times Insideris, et eelmisel reedel New York Timesis avaldatud artiklil Tallinnas elavast Guantanamo Bay kinnipidamisasutusest vabastatud Ahmed Abdul Qaderist on olnud tavatult suur lugejanumber Eestist ja see on pälvinud suurt huvi.
«See tõi nii kommentaare Twitteris kui ka lugejakirju e-maili teel, milles julgustati ja avaldati toetust härra Qaderile, mõned neist ma talle ka edastasin,» märgib Savage ja lisab, et Eesti meedias avaldatud loo katked, mis kirjeldasid mehe sõnu artiklis, tõid nii vaenulikke kui ka kaasundlikke kommentaare.
Samal ajal on alates sellest, kui artikkel ilmus, Venemaa ja Ukraina IP-aadresse kasutanud häkkerid üritanud rünnata Savage’i isiklikku veebilehte. USA ajakirjanik rõhutab, et tema artiklis oli ka märgitud, et Eesti otsustas Qaderi vastu võtta n-ö geopoliitilise teenena USA-le pärast seda, kui Venemaa tungis Ukrainasse 2014. aastal.
/nginx/o/2016/08/05/5688031t1hcb41.jpg)
Qader oli teismeline, kui ta 2002. aasta juunis Guantanamo Bay kinnipidamisasutusse saadeti. 2015. aasta jaanuaris Eestisse tulles oli jeemenlane 31-aastane.
Pulitzeri preemiaga pärjatud ajakirjanik selgitab, et on Guantanamo sõjaaegsest vanglast kirjutanud umbes sama kaua – kolmes erinevas ajalehes ja kahes raamatus. Savage kirjeldab, et New York Timesi toimetaja ja Washingtoni büroo juht julgustasid teda tegema midagi ambitsioonikat, mis lisaks tema varasemale reporteritööle ka inimlikku mõõdet: otsida üles üks endine vang ja külastada teda.
Savage'i sõnul oli Qader kuni tema külastuseni hoidnud Eestis madalat profiili ja keeldunud kõikidest intervjuupalvetest kohalikult meedialt. Qader oli Ühendriikide ajakirjanikuga aga nõus rääkima tingimusel, et ta ei avaldaks tema kohta teatud isikuandmeid, sealhulgas praegust elukohta.
«Nii et ma uurisin sõjaväeluure dokumentides kirjeldatud ebamääraseid tõendeid tema juhtumi kohta ja lendasin Eestisse, et temaga rääkida, samuti Eesti ametnikega, kes tema juhtumiga tegelesid ja käputäie inimestega, kes teavad tema tausta,» märgib ajakirjanik.
Loe pikemalt ajakirjaniku kirjeldust New York Timesist: «Outstanding Issues: A Yemeni Teenager’s Trip to Estonia, by Way of Guantánamo».
Savage rääkis Qaderiga veelkord sel nädalal Skype’i vahendusel. Ajakirjaniku sõnul tänas jeemenlane teda artikli eest ja soovis mõnda asja veel täpsustada.
Esmalt, artiklis oli kirjas, et Qader kohtus Talibani liikmetega pärast seda, kui ta läks 1999. aastal Pakistanist Afganistani. Ühendus kutsus teda külastama piirkonda Kabulist põhja pool, üsna lähedal kodusõja eesrindele Põhjaalliansiga, kus ta peatus kümme kuud. See episood muutis kahtlustavaks sõjaväeluure ja kohtunikud.
Qader soovis Skype’is nüüd rõhutada, et inimesed mõistaksid, et see oli enne 11. septembri terroriakti 2001. aastal ja toona oli Afganistanil Talibani valitsus, mistõttu polnud tal mingit põhjust nn politseid vältida, kui nad talle lähenesid. Qader lisas, et reisis üksi, mitte koos Talibaniga Kabuli lähedal asuvasse piirkonda, kus ta üüris elamise. Ta rõhutas, et ei astunud Talibani teenistusse.
New York Timesi artiklis oli ka kirjeldatud, kuidas Qader oli kahe araablaste grupi seas, kes 2002. aasta märtsis Faisalabadi linnas arreteeriti. Politsei tegi Pakistanis kahte majutusasutusse reidi. Ühest hoonest tabatigi Osama bin Ladeni väidetav käsilane Abu Zubaydah, tõendid teise maja, kus elas Qader, terroristlike sidemete kohta olid nõrgemad.
Qader toonitas Skype’is, et kinnipidamisel oligi tulevahetus ainult esimese majaga, hoonest, kus tema elas, väljusid kõik mehed rahulikult.
Qader tahtis täpsustada, et artiklis öelduga, et ta mõistab, miks USA ta pärast 11. septembri terrorirünnakuid kinni pidas, tahab ta öelda vaid seda, et saab asjaolusid arvestades aru oma vahistamisest, kuid leiab, et Ühendriigid oleks pidanud aru saama hiljemalt aasta-kahe pärast, et tal ei ole rünnakutega seost.
Qader meenutas Skype’is, et kui ameeriklased ta mullu jaanuaris Eesti ametnikele Tallinna lennujaamas üle andsid ja eestlased eemaldasid temalt käerauad, andsid talvemantli ning paigutasid uude koju viivasse sõidukisse, mõtles ta teiste inimeste kõrval vabana istudes, et ta ei tea, mida ta peaks olema kätega tegema. Samal õhtul aidati tal teha Yahoos e-maili konto, kasutajanimeks sai «freeman» (tõlkes vaba mees – toim).
Ühena esimestest kohtadest, mida talle tutvustati, oli Vabaduse väljak. Qaderi võlus väljaku nimetus ja ta hakkas tegema pikki jalutusläike (vanglas polnud saanud aastaid pikalt kõndida), sageli kõndides väljakule ja istudes seal, mõeldes, miks ta ikka ei tunne, et on vaba.
Qaderi on palju aidanud see, et ta räägib sarnaselt paljudele eestlastele inglise keelt. Siiski ei saa Qader veel Tallinnas asuvas poes, kus ta praktikakoha sai, täiskohaga töötada, sest seni kuni ta eesti keelt õpib, ei ole tema keeleoskus piisav. Poeomanik igatahes kiidab ameerika ajakirjanikule Qaderi tööeetikat.
Qader on üritanud leida ka uusi sõpru. Ühele neist, kes on samuti Lähis-Ida põgenik Eestis, usaldas Qader rääkida, kuidas ta Eestisse tegelikult jõudis. Sõber, kes oli Guantanamost lugenud internetist, oli šokeeritud.
Kuigi jagatud saladus tegi neid lähedasemaks, hakkas uus sõber märkama, et peaaegu kõik Qaderi laused algavad samamoodi: «Ükskord, kui olin Guantanamos…». Sõber soovitas tal minevik unustada ja luua uued mälestused.