Õigusteadlase Lauri Mälksoo sõnul oli viie Esimese maailmasõja võitjariigi 90 aasta tagune otsus tunnustada Eesti iseseisvust neile halbadest valikutest parim.
Mälksoo: Eesti tunnustamine oli halbadest parim
«On selge, et tunnustamise küsimused jäävad alati seotuks reaalpoliitikaga, mis tähendab sageli, et riigid peavad valima halbadest valikutest vähem halva,» rääkis Mälksoo täna Tallinnas korraldatud seminaril «De jure tunnustamine 26. jaanuaril 1921: Eesti Vabariigi maailmalavale astumise 90. aastapäev».
Ta tõi näiteks Kosovo iseseisvuse tunnustamise kolme aasta eest. Suur osa toonastest tunnustajatest leidis, et neil ei olnud lihtsalt paremat valikut – ükski variant ei olnud ideaalne ja ähvardas tuua kaasa erinevaid probleeme.
Mälksoo sõnul võisid 90 aasta eest Belgias, Prantsusmaal, Itaalias, Jaapanis ja Ühendkuningriigis Eesti tunnustamise üle peetud arutelud olla sarnased.
«Tõenäoliselt rääkisid nad Eesti kohta 1921. aastal samamoodi, et see on kõigist halbadest valikutest parim. On halb, et me kaotasime oma suure liitlase ja Antandi Venemaaga, kuid see juhtus. Nüüd peame sellega leppima ning vaatama, mis on meie järgmine käik,» üritas ta kirjeldada toonaste otsustajate mõttelaadi.
Täna 90 aastat tagasi otsustasid eelmainitud viis riiki Liitlaste Ülemnõukogu liikmetena tunnustada Eesti iseseisvust de jure.
Samade riikide suursaadikud Eestis tegid täna sündmuse puhul ka ühisavalduse, kus märkisid, et tunnustamiseta oleks noore riigi püsimajäämine olnud vaevaline.
«Tunnustamisega kaasneb suurem poliitiline ja territoriaalne julgeolek, võimalus sõlmida sõprussidemeid ja edendada majanduslikku heaolu läbi kaubavahetuse,» märkisid saadikud.
90 aasta tagune tunnustamine andis Eestile võimaluse astuda ÜRO eelkäijasse Rahvasteliitu, mille liikmeks saime me 22. septembril 1921.
Eesti kuulutas end iseseisvaks 24. veebruaril 1918, seda tunnistas esimese riigina meie endise emamaa järeltulija Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik 2. veebruaril 1920.