Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Poliitikud vestlusringis: kultuuriministrit me hulgas ju ei ole

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Riigikogu valimised.
Riigikogu valimised. Foto: Pm

Näidend ühes vaatuses
Autor: Urve Eslas

Tegelased: Laine Jänes (reformierakondlane, praegune kultuuriminister), Indrek Saar (sotside ridadesse läinud teatrijuht),
Kaarel Tarand (roheliste nimekirjas sõltumatuna (?) kandideeriv Sirbi peatoimetaja), Arvi Karotam (värskelt Keskerakonnaga liitunud Eesti Meestelaulu Seltsi ninamees), Ando Kiviberg (IRLi kuuluv Viljandi folgi peakorraldaja), Näitleja, Ajakirjanik, Fotograaf
Aeg: üks kuu ja 11 päeva enne riigikogu valimisi
Tegevuskoht: teater ­Cabaret Rhizome’i ees tänaval, hiljem teatris sees
(Sajab vihma. Udus ei seleta silm kolme meetritki. Libe. Mööda Kaarli puiesteed lähevad Jänes, Saar, Tarand,es
Karotam, Kiviberg, Ajakirjanik ja Fotograaf.)


---------------------------------------------------------------------

Jänes: Kuhu te meid viite? Kas kaugele? Kui ma nüüd kukun, siis…

Karotam: Palun, toetuge mu käsivarrele. Julgesti!

Jänes: Ei, ma ei julge. Viimati, kui nõunikul käe alt kinni võtsin, pandi pärast pilt lehte, et Jänesel on kavaler.

Karotam: Kas keegi ei taibanud, et see pole kavaler, vaid džentelmen?

(Jänes võtab Karotamel käe alt kinni, aga juba pööratakse sisehoovi, siis keldrisse – sündmuspaika.)

Jänes: Appi, millised salapärased käigud…

Kiviberg (pomiseb): Siia Postimees ministrid viibki. Ja välja ei lase. Kas keegi eelmises, majandusministrite vestlusringis osalenuid on pärast näinud?

Saar: Ega ei ole küll.

Kiviberg: Näete siis…

Jänes: No surnud jänes, loomulikult, kuidas ilma selleta saaks! (Naerab kõva häälega, võtab telefoni ja pildistab laes rippuvat jänesetopist.)

Näitleja (Jänesele, vabandavalt): See jäi etendusest, rekvisiit, me mõtlesime maha võtta, aga…

Jänes (suuremeelselt): Ah, ärge muretsege, ma olen harjunud.

Karotam (vaatab ringi, kõhklevalt): See on siin … mingi teater või?
(Kõik jäävad vait.)

Ajakirjanik: Kas te teate, kus me oleme?

Saar (enesestmõistetavalt): Jah.

Ajakirjanik: Aga teised?

(Vaikus. Ainult lavaprožektorid undavad. Siseneb Näitleja kohvikannuga. Ta saab aru, et hetk on ebamugav.)

Näitleja: Kas ma võin kellelegi äkki hoopis kohvi pakkuda?

Jänes: Ma pole siin kunagi käinud. Ma võtaks kohvi jah. Ilma milletagi.

Karotam: Esimest korda astusin sisse, aga eks ma…

Tarand (viisaka kõhklusega): See on Cabaret Rhizome.

Kiviberg: Kunagi oli siin Salong-teater, eks?
(Kivibergi telefon heliseb. Helinaks on Ehala «Päikeseratas». Kiviberg naeratab vabandavalt ja räägib telefoni, käega suud varjates.)

Tarand (pomiseb enda ette): Nüüd tulid viimased instruktsioonid.
(Kõik naeravad. Veidi närviliselt.)

Ajakirjanik: Tean, et te olete oma erakonna programmid läbi lugenud ja valmis ette vuristama, nii et ma nende sisu kohta ei küsi. Küll aga kultuuri koha kohta, mis on programmides päris taga. Samas on põhiseaduses eesti kultuuri säilimist nimetatud riigi põhieesmärgiks. Millest me kõik valesti aru saanud oleme?

Jänes (vaiksel häälel ja rahulikult, just nagu lapsele): Kultuur tuginebki majandusele. On vähe valdkondi kultuuris, mis suudavad ise ära elada, nad peavad saama toetust ja seetõttu on Reformierakonna programmis majanduse teema eespool ja pärast tulevad need, mis tuginevad majandusele.

(Saar ohkab ja vaatab Karotame poole. Karotam tuhnib paberites ega tee märkamagi.)

Tarand: Sellest, miks kultuur on valimisprogrammides nii kaugel, kirjutasin ka neli aastat tagasi enne valimisi Sirbis. Olukord pole muutunud. Professionaalse kultuuri küsimused arvatakse olevat valijatele teisejärgulised. Küsitlused kinnitavad seda. Suurtele valijarühmadele ei lähe korda, kas kultuuril läheb paremini või halvemini.

Ajakirjanik: Rohelistel, kelle nimekirjas teie kandideerite, on kultuur kõige kaugemal, kaheksandal kohal.

Tarand: Nii ongi! Kõik käituvad ühe turundusloogika järgi.

Saar: Kui 20 aastat on leelotatud, et majandus on kõige alus, ja muid asju, nagu näiteks kultuur, tehakse, kui raha üle jääb, siis kõik fokuseerivad kõigepealt sellele.

Tarand (Saarele, naerdes): See näitab, et nad pole marksismidogmadest senini vabanenud ja usuvad ikka veel, et majandus on kõige alus. Aga majandus kui inimtegevuse vorm on kultuuris ikka väga hilistekkeline asi.

Kiviberg: Ma ei tea, kuidas teistel erakondadel oli, aga IRLil pandi programmi osad ritta selles järjekorras, kuidas need valmisid.
(Prožektorite all on palav. Saar võtab pintsaku seljast. Karotam võtab ka.)

Karotam (räägib pikalt ja uinutavalt): Ma tahaks kõigepealt tänada Postimeest võimaluse eest siin täna koos olla ja nii olulist teemat arutada. (Lappab pabereid.) Tahaksin Keskerakonna valimisplatvormi kommenteerides öelda, et kultuur on üks valimisprogrammi osa, ja ühte osa ei saa näha tähtsamana või vähem tähtsana. Kultuur kuulub kokku nii majanduse kui sotsiaalpoliitikaga.

Saar (muigega):  Keskerakonnal on kultuur programmis nii ära peidetud, andis tükk aega otsida.

Kiviberg: Ja mina ei leidnudki üles...

(Kivibergi telefon heliseb: «Päikeseratas, päikeseratas...» Jänes ümiseb kaasa.)

Saar: Samas võiks kultuurile just selle kampaania ajal rohkem kui kunagi varem tähelepanu pöörata. Me oleme vitsad kätte saanud, arvates, et kui SKT kasvab, on kõik hästi. Et igal hommikul tulebki tõusta, et SKT kasvaks, ja siis jääb igal õhtul aega, et natukene teenitust kultuuri peale kulutada. Pärast 20 aastat mammona järele jooksmist on paras aeg küsida, kas see tee, mida paremerakonnad on juurutanud, on üldse jätkusuutlik.

Jänes (väga otsustavalt): IRL ja sotsiaaldemokraadid ajavad väga vastuolulist juttu. Kui mina lugesin nende kultuuriprogramme, oli seal juttu sellest, kuidas tuleb rohkem raha panna kultuuri, kuidas tuleb tõsta kultuuritöötajate palkasid, millega ma olen absoluutselt nõus, ja…

Saar (lõikab vahele): Mida me sinu arvates peaks siis kultuuri panema, kas «rohkem säravaid silmi»?

Jänes: Aga kuidas saab öelda, et majanduskasv ja riigi võimekus majanduslikus mõttes ei ole olulised? Kultuur toetub majandusele, kuid nad ei ole pingereas. Ilma kultuurita ei ole Eesti riiki, see on siililegi selge. Oluline on, et oleks, kust tuleb raha, mida anda. Võime muidugi end väga huvitavaks teha ja rääkida, et raha pole oluline ja õnn pole rahas, aga tegelikult on täna kultuuritöötajate peamine probleem, et neil on vähe raha.

Saar (pominal): Kultuuritöötajate esmane probleem pole see, et neil on vähe raha.

Kiviberg (lepitavalt): Püüaks hoiduda demagoogilisest diskussioonist, kas raha on oluline või ei. Kui tegu on valitsemisalaga, siis on selge, et raha tuleb ümber jagada.
(Kivibergi telefon heliseb. Kiviberg vajutab telefoni kinni. )

Ajakirjanik: Suhtlesin enne tänast kohtumist loomeinimestega, et teada saada, mis nende meelest on peamised lahendamist vajavad probleemid. Kultuuriministril pole valitsuses arvestatavat positsiooni ja see paistab ka rahajagamises.

Tarand: Kui üks erakond tahab mehitada kultuuriministri ametikoha, siis peaks ta ise olema huvitatud selle positsiooni tähtsustamisest. Küsigem, miks see pole nii olnud. Teiseks tuleb silmas pidada reaalsust, see on üks väiksema eelarvega ministeeriumidest. Raha kõneleb siin oma keelt. Lahenduseks oleks kultuuri- ja haridusministeeriumi ühendamine. See annaks kultuuri kaitseks positsiooni juurde.

Jänes (tüdinult): See on läbikäidud etapp. Kui ministeeriumid olid ühe katuse all, siis kultuurirahvas ise tundis, et tähelepanu neile jääb minimaalseks.

Saar: Küllap ministri tõsiseltvõetavus on kinni persoonides, kes seda kohta täidavad. Ministri tõsiseltvõetavus on olnud tunduvalt parem ja kultministeeriumil on olnud suurem roll. Oluline pole, milline protsent kulub riigieelarvest kultuurile, vaid kas ministeerium suudab kanda mõtet, mille jaoks kultuuri üldse vaja on. Kui ministeerium muutub tüütuks putukaks, kes aina küsib raha, aga suhtumine on jätkuvalt, et te ju ei tooda midagi, ainult kulutate, raskel ajal tuleb vähem kulutada, siis võtamegi teilt ära. Loomulikult tekib tunne, et meist ei peeta lugu ja kultuur on väheoluline.

Karotam (uinutavalt): Aitäh selle küsimuse eest, see on väga oluline küsimus. Ma olen nõus, et paljuski sõltub persoonist, kes sõnumit kannab. Aga sõnum kultuuri olulisusest peab kanduma valitsuse tipptasandile ning sealt tagasi loomeinimesteni, et koos sellega jõuaks nendeni teadmine, et minister väärtustab neid ja väärtustab kultuuri.

(Vaikus. Tarand vaatab tüdinult, kuidas uksekardin tuules liigub.)

Kiviberg: Kui ühiskonnas on laialt levinud arusaam, et kõige tähtsam on kõrrepõllult kuhja kokku kanda ja kõik muu võib oodata, kuni hunnik veel väike on, siis… Ehkki Lainel on ilmselgelt viimase 20 aasta kõige raskem ministriperiood olnud.

(Kiviberg vaatab Jänese poole. Jänes vaatab tänulikult vastu.)

Tarand: Noo… kulla sees on elatud võrreldes 90ndate esimese poolega.

Kiviberg: No… jah. Harjuti, et läheb paremini, kuni…

Tarand: Aga kes propageeris seda jätkuva kasvu teooriat? Ja nüüd uuesti! Et kasv tuleb tagasi, siis hakkame jälle kullavanne võtma! Nagu eelmisest korrast vähe oleks olnud.

Ajakirjanik: Üks etteheide loomeinimeste poolt on, et kultuuriminister peaks pigem kaitsma kultuuri huve valitsuse ees kui valitsuse huve kultuurimaailma ees. Paljudel loomeinimestel pole praegu ju mingeid sotsiaalseid garantiisid.

Saar: Kultuuriministril peab olema mõlemapidine funktsioon. Ühelt poolt pakkuda ühiskonnale kultuuri antavaid eeliseid. Näiteks ilma loovuseta tarku töökohti ei sünni. Alus on kultuur, mitte majandus. Teiselt poolt peab mõistma objektiivseid piiranguid, mis ministeeriumil on.

Jänes (reipalt): Mina tahaks tervitada kultuurikoja tekkimise ideed. Lõpuks on kultuuriinimesed mõistnud, et asjad lähevad hästi, kui nad ise seljad kokku panevad. Ja sugugi mitte vastandudes riigi või ministeeriumiga. Ei saa paika panna, et kultuuriministeerium peaks olema üksus, mis vastandub ülejäänud valitsusele, püüdes seal kogu aeg midagi tõestada. Vastandumisega ei õnnestu midagi parandada.

Saar (lõikab vahele): Kultuurikoja sünnil on veel üks võimas käivitav jõud – kultuurivaldkond tunneb, et keegi ei esinda neid.

Jänes (täitsa ärritunult): Palun mitte näha selles midagi, mis see pole! Kultuurikoja initsiaator Peeter Jalakas ütles «Jüri Üdi klubi» otse-eetris, et kultuurikoda ei ole vastandumine kultuuriministeeriumi tegevusele.

Tarand (tüdinult, marsitaktis): Ei ole olemas mingisugust ühte tuvastatavat homogeensete huvidega gruppi kultuuriinimesed. On palju konfliktseid gruppe, kelle liikmed valivad erinevaid erakondi. Teine asi, Jaak Allik fikseeris ministrina kultuuriasutuste Nõukogude ajast pärit struktuuri. See kehtib tänapäevani. Ministeeriumi ülesehitus ei vasta enam ammu tegelikkusele, mida see peaks esindama.

Ajakirjanik: Ministeeriumi struktuur ­vajaks reformi?

Tarand: Just. Teiseks, ministeerium püüab praegu iga hinna eest säilitada asutuste riiklikku kuuluvust. See on iganenud mõte. Kõik, mis võimalik, tuleb delegeerida inimestele võimalikult lähedale.

Jänes (irooniliselt): Ah nii. Ja millised institutsioonid sa sooviks siis ära likvideerida?

Tarand: Mis likvideerida! Ma ei räägi likvideerimisest, ma räägin, et need tuleb anda riigi käest inimeste kätte!

Jänes (veel iroonilisemalt): Eesti Draamateatri tahad anda inimeste kätte? Kuidas see täpselt käiks?

Tarand: Mõelgem, kuidas teatrid on tekkinud. Need on seltside asutatud.

Jänes (ta ei saa seda ju tõsiselt mõelda!): Ja sa tahad Eesti Draamateatri muuta seltsiks?

Tarand (mõnuga): Aga miks mitte? Draamateater, Estonia, Vanemuine … kõik võiksid olla mittetulunduslikul alusel ja ülalpidamisel.

(Jänes raputab uskumatult pead ja vaatab abiotsivalt Kivibergi poole, aga Kiviberg vaatleb oma sokke.)

Ajakirjanik (Tarandile): Kui te saate ministriks, kas see on asi, mida teete?

Tarand (rõhutatult): Vaat mina ei tee üksi midagi, mina räägin enne inimestega läbi, erinevalt mõnest ministrist, kellel on inimestega läbirääkimisel suuri raskusi.

Kiviberg (tõstab pilgu sokkidelt, lepitavalt): Vaata, mina pooldan samuti, et anda kodanikuühiskonnale enam kaalu, aga kindel on ka see, et ajalooliselt kujunenud riiklike kultuuriinstitutsioonide süsteemi lammutama keegi ei hakka. Kas inimesed on üldse valmis ühiskondlikku tegevusse panustama? Selleks peab meie ühiskond veel kõvasti küpsema.

Tarand: Ega ma räägigi ju, et homme või ülehomme.

(Jänes joob rahustuseks vett. Tarand vaatab ukse poole. Ukse vahelt paistab, kuidas Näitleja eesruumist poliitikute juttu kuulata püüab.)

Karotam: Kultuur on valdkond, kus peaksid kehtima erakondade poliitika ülesed kokkulepped. Kui näiteks teater vajab materiaalset toetust, siis ei saa toetuse andmisel saada otsustavaks teatrijuhi poliitiline maailmavaade.

Ajakirjanik: Kas te tahate öelda, et praegu saavad Reformierakonna-meelsed teatrid enam raha?

Karotam (letargiliselt): Ma ei saa seda üheselt väita, aga minister peaks esindama kõigi kultuuriinimeste huve valitsuses, mitte ainult ühe erakonna inimeste huve.

Saar (tuleb Karotamele appi): Küsimus on parteipoliitika toomises kultuurijuhtimisse. Iga ministri ajal on olnud debatt kultuuriürituste käibemaksust. Nende hulgas on olnud ka mitu reformierakondlast, aga Laine Jänes on esimene, kes on läinud Reformierakonna maksupoliitilise programmi taha – kõigile ühetaoline käibemaks. See eristab Jänest eelmistest ministritest.

Jänes (tunneb, et teda jälle rünnatakse, ja asub end kaitsma): Ühegi eelmise ministri ajal ei ole olnud kohtulahendit, mis andis võimaluse kasutada soodustust ka ööklubidel ja baaridel. See polnud Laine Jänese stiihia, vaid kohtuasjast tulenev paratamatus. Nii et süüdistus on täiesti demagoogiline. Ei maksa ikka kõiki mädamune ühe isiku pihta pilduda!

(Kiviberg vaatab jälle sokininasid.)

Kiviberg: Laine, pean sinuga oponeerima. Valitsusel jäi puudu tahtest lahendada küsimus õiglaselt. Selline lahendus ei kõrvaldanud probleeme, vaid tekitas neid kõvasti juurde. Võite uskuda, ma tean, mida ma räägin.
(Õhus on pinget. IRLi ja Reformierakonna liit näib olevat kõikuma löödud. Jänes on vait, Kiviberg samuti. Vaikuses on kuulda, kuidas Näitleja püüab köögis nõudega mitte kolistada. See ei tule tal välja.)

Ajakirjanik: Kas kultuurist on kasu, kui see ei ole inimestele kättesaadav? Keskmise palgaga inimesele käib teatri külastamine ja raamatute ostmine üle jõu, kunsti ostmisest rääkimata.

Jänes (peaaegu raevukalt): Kes need siis on, kes teatris käivad? Pärimusmuusika festivalil osteti kõik passid ära! (Viipab käega Kivibergi poole. Kiviberg teeb, nagu ei näeks.)


Tarand (lõbusalt): Minister elab mingis teises reaalsuses vist.

Kiviberg (vabandavalt, aga enesekindlalt): Laine, ma võin öelda, et  2010. aastal pärimusmuusika festivali külastajate arv langes, esimest korda ajaloos. Me pidime käibemaksu pärast hinda tõstma.

Jänes: Kas sa ei saanud riigi toetust käibemaksu tõusu kompenseerimiseks? (Ärritunult) Need kõik on üldised süüdistused praeguse ministri ja olukorra suhtes, aga samal ajal unustatakse ära, kui palju on seda olukorda püütud leevendada teiste kanalite kaudu.

Kiviberg (vaikselt): 2009 veel saime, 2010. aastal enam mitte.

(Seletavad midagi omavahel, aga nii tasa, et seda ei ole peaaegu üldse kosta.)

Ajakirjanik: Mida te teeksite selleks, et inimesed saaksid raamatuid osta ja teatris käia?

Karotam (letargiliselt): Keskerakond on jätkuvalt teatripiletite käibemaksu alandamise poolt, et teatripiletid inimesele taskukohasemaks muuta.

Jänes (endiselt ärritunult): Ja mille arvelt te seda teete? Astmelise tulumaksu arvelt?

Saar (irooniliselt): Eks ikka laste ja pensionäride arvelt…

Karotam: See on prioriteetide küsimus. Tuleb prioriteete muuta.

Saar: Ma olen jätkuvalt seda meelt, et kultuuriürituste käibemaks peab olema viis protsenti.

Tarand (juba väga tüdinult): Nagu ikka Eestis, keskendub ka siin arutelu etendusasutustele ja etenduskunstidele. Meil on hulk loojaid, kellel on teistsugused probleemid, aga kellel pole üldse kanaleid oma hääle kuuldavale toomiseks. Kultuuri rahastamisel peaks keskne olema autoriõigus – idee, et loojad saaksid oma töö eest õiglase tasu, et nad oleks motiveeritud edasi looma. Peame finantseerima inimest, mitte paleed.

Jänes: Me oleme ministeeriumis tegelenud sellega, et autoriõigus digiajastu kontekstis kaasajastada. Tegelikult on seadusemuudatus valmis ja ka meie programmis sees.

Ajakirjanik: Midagi ei ole teha, ministreid mäletatakse ebaõnnestumiste järgi. Sakala-Palmaru jääb Sakala-Palmaruks. Millise asja pärast oleksite nõus minema oma erakonnaga konflikti ja riskima sellega, et järgmistel valimistel olete nimekirja lõpus?

Tarand: Minul pole ei erakonda ega ühtegi kaigast turjal, nii et minul on lihtne. Teen, kuni tööandja laseb teha, ja kui enam ei lase, siis laseb lahti. Teiseks, inimese läbirääkimisvõime peab olema piisavalt suur, et saaks kõik asjad aetud ja vastu seina seismise situatsioone üldse ei tekigi.

Jänes: Mul pole küll kunagi olnud tunnet, et erakonna poolt oleks kultuurivaldkonnale surve olnud. Finantsküsimustes ehk, kas raha on või ei ole, kuid ideoloogiliselt mitte.

(Kivibergi telefon: «Päikeseratas, päikeseratas…» Jänes enam kaasa ei ümise.)

Kiviberg: Surma ei lähe meist otsima keegi. Aetakse asja, mis on riigile ja rahvale tervikuna kultuurivaldkonnas vajalik ja lollustele takka ei kiideta.

Saar: Ma oskan üsna täpselt öelda. Loobuksin, kui peaks juhtuma see, mida me oleme värskelt näinud – kui erakond rakendab minu kui kultministri selle vankri ette, kus ma teadlikult alavääristan kultuuriinimesi. Nii nagu juhtus ERSO asjas, kus toodi välja faktid, mis hea tooni puhul ei kuulu avalikustamisele. Sellise kultuuriinimeste üksteise vastu mängimise ja nende alavääristamisega avalikkuse ees mina leppida ei saaks.

Jänes (otsustavalt): Ma tahan ühe asja selgeks teha. Nii kultuuriminister kui kultministeerium väga kahetseb, et selline lugu juhtus. Kuid siin on tahtlik saamatus arusaamises, et tegu on kahe täiesti erineva teemaga: asutuse juhtimine ja dirigendi soovimatus töötada uue direktoriga. Kultuuriministeerium ei ole teinud midagi selleks, et Neeme Järvi lahkuks, kuid Neeme Järvi ei soovinud uue direktoriga koostööd teha.

Saar: Ega ERSO näide pole ainuke. Me võime viimasest neljast aastast tuua rohkesti näiteid, kus kultuuriinimesi mängitakse üksteise vastu, selleks et saada tähelepanu poliitiliselt tasandilt eemale. See on piir, millest mina pole nõus üle astuma.

Karotam: Kõike saab läbi rääkida, et ei tekiks konflikte, mille pärast peaks tagasi astuma. ERSO konflikt tekkis ju eelkõige seetõttu, et inimestega ei räägitud. Ei ole lahendamatuid olukordi, on saamatud inimesed. Ja ma ei tahaks selline inimene olla.

Tarand: Praeguse kultuuriministeeriumi peamine probleem on, et ta tahab valitseda. Selles valitsemisalas on kõige haritumad ja loomingulisemad inimesed, kes ei talu enda juhtimist. Nad teavad ise, mida peab tegema. Nad paluvad võib-olla pisut infrastruktuurset toetust ja loodavad mõistmist. Aga ülejäänud osas valitsevad nad ennast ise. Ja kui neli aastat ametis olnud minister avastab, et jube tore oleks nüüd mingit kommunikatsiooni hakata arendama, siis on hilja.

Jänes (pahaselt Tarandile): Vabandust, sinu intonatsioon ei ole kohane.

Tarand: Vabandan intonatsiooni pärast, aga fakt on see, et nüüd moodustavad inimesed ise võrkstruktuuri, mis juhib ennast ise. Seda see kultuurikoda ju on.

Saar: Järgmise kultuuriministri roll on luua võimalused, et kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed suudavad leida rohkem koostööd kui seni. Kas ta teeb seda, toetades mõne organisatsiooni loomist nagu kultuurikoda või muuseumijuhtide ühendus – ka nemad pole ministrile väga sümpaatsed olnud…

Jänes (ärritub uuesti): Väga sümpaatsed, Indrek! Ära siin hakka minu eest…

Saar (ei lase end segada): …või hakkab rääkima ministeeriumi ekspertidega ja nende teadmisi kasutama.

Karotam (letargiliselt): Me peame kõik arvestama, et kultuuriministrina lävime väga erineva tasemega inimestega. Suhtlemine on oluline. See on väga tõsine väljakutse, pidin kaaluma päris pikalt, enne kui andsin nõusoleku kandideerida.

Ajakirjanik: Teil on erakonnaga vist väike kommunikatsiooniprobleem, sest eile veel nimetasid nad mulle kultuuriministrikandidaadina hoopis teise inimese.

Karotam (segaduses): Aga…

Tarand (stoiliselt): Suure tõenäosusega järgmist kultuuriministrit selles vestlusringis nagunii pole.

(Järsku jäävad kõik vait, ägedus on kadunud. Laval võtab maad uskumatus, midagi hõllanduslikku ja absurdilaadset. Näitleja, kes järeldab vaikusest, et jutuajamises on lõpuks vaheaeg, pistab aeglaselt pea ukse vahelt ­sisse.)

Näitleja (poolsosinal): Kas keegi kohvi tahab veel?

Tarand: Mina võtaks küll.

(Eesruumist hakkab kostma David Bowie «Let’s dance».)

Tagasi üles