Mustamäe hoovid olid 1990. aastatel täis ringi jooksvaid lapsi ning vanemad inimesi, kes mängisid õues kaarte, malet ja kabet. Eestist minema kolinud olid endast maha jätnud vanu autosid, mida lapsed uudishimust lammutasid.
Mustamäe hoovist Toompea lossi (5)
20. augustil 1991 sündinud Sergei Metlevi, praeguse riigikogu Vabaerakonna nõuniku mälestustes on see hoovielu hoolimata toonasest kriminogeensest taustast turvaline ja kaitstud. Küllap ka seepärast, et kõik tundsid hoovis kõiki. Ja majade uksed olid lukust lahti ning ukseklaaside asemel rippusid vineertahvlid.
Hoovis oli ka taksofon, mida Sergei-sugused oskasid kasutada, et politseisse helistada, kui mõni pahatahtlik võõras sinna sattus. Näiteks mäletab poiss, kuidas kaks politseiautot ajasid Mustamäe hoovides taga narkojoobes autojuhti, kes lõpuks sõidukiga vastu kaske põrutas. Sergei unistas aastaid heaks politseinikuks saamisest ja selle unistuse on ta täitnud abipolitseinikuna.
Ema viis Sergei vahel Nõmmele jalutama – see oli täiesti teistsugune maailm, kus inimesed elasid väikestes majades ja rääkisid tänaval eesti keelt. Glehni loss ja sealsed kujud olid poisi meelest kummalised.
Salaja läksid lapsed vahel vanade trollidega sõitma. «Algul sõitsime vaid paar peatust ja tulime tagasi, sest ei julgenudki kaugemale minna,» mäletab Sergei. Aga ühel päeval sõitsid nad kesklinna ja avastasid Toompeal, Pika Hermanni jalamil hea turnimiskoha. Mis hoone see Toompea loss on ja kes seal sees võiksid olla, oli väikeste vene poiste jaoks suur müstika.
17-aastaselt kuulsaks
Sergei oli venekeelse Mustamäe reaalgümnaasiumi musterpoiss, keda saadeti oma kooli esindama siis, kui oli vaja Eesti riigile truudust tõestada. Nimelt kõneles venekeelsest kodust pärit poiss juba algkoolis vabalt eesti keelt.