Ketsid nurka – aitab küll. Mis põhjusel?

Spordist loobunud endine kahevõistleja Allar Levandi (vasakult) ja endine maantee­rattur Jaan Kirsipuu on tulnud kolm suve tagasi oma silmaga uurima, kuidas läheb Eesti stabiilseimal tippratturil Tanel Kangertil. Foto: Mihkel Maripuu

Pole kahtlustki, et järgmise kuu Rio suveolümpia tähistab mitme Eesti tippsportlase karjääri lõppu. Aga tegurid, mis sunnivad joone alla tõmbama, on enamasti äärmiselt erinevad. Kas teate, mille tõttu on lõpetanud senised Eesti olümpiaatleedid?

Sinna on kümme aastat tagasi, kui Jaan Kirsipuu tundis – just nii ta seda mäletab –, et tal on saanud kõrini. Tipptasemel rattasõidust nimelt. Ta oli kuraditosin aastat teeninud Prantsusmaal leiba elukutselise võidusõitjana, saanud üle ilma tuntuks oma terava lõpuspurdiga. Proffide leeris teenis ta kokku rohkem kui 130 esikohta, sealhulgas võitis neli etappi legendaarsel Tour de France’il ja ühe Vueltal, Hispaania velotuuril.

Aga lõpuks, 37-aastasena, tundis Kirsipuu, et enam ei jõua. «Mitte füüsiliselt, vaid psühholoogiliselt,» meenutab ta. Sedasi küpseski otsus, et lõpetab karjääri ära.

Kuigi Kirsipuu tegi amatööri koormustega trenni veel aastaid edasi ning pääses koguni mitmesse Aasia profimeeskonda, ei pidanud ta ennast enam tippsportlaseks. Nüüdki, kui vanust juba 47 – ja kaalu võrreldes parimate päevadega kümme kilo rohkem –, võib teda kohata Eesti rattavõistlustel.

Kirsipuu on ühes mõttes tüüpiline Eesti tippsportlane: ta lõpetas karjääri, sest ind sai lihtsalt otsa ja sport ei pakkunud enam naudingut. Sama põhjus, nagu selgub maailmasuure audiitorettevõtte PricewaterhouseCoopers juhtivkonsultandi Tarmo Meresmaa kevadel kaitstud magistritööst, on olnud tippspordiga lõpparve tegemisel otsustav ligi pooltel sportlastel, kes on esindanud taasiseseisvunud Eestit olümpiamängudel.