Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2016/07/25/5658175t1ha3e2.jpg)
Laupäevases Postimehes ilmunud Jaanus Piirsalu lugu «Eesti teest» kaugel Põhja-Venemaal pani oma venna Valduri mälestusi jagama Postimehe lugeja Eve Blumani.
Piirsalu kirjutas, kuidas nõukogude võimu poolt sõja algul Eestis mobiliseeritud mehed saadeti Arhangelskist 200 km kaugusele rajama läbi soode ja metsade 250 kilomeetri pikkust teed. Karmides tingimustes kaotasid elu tuhanded, aga eestlasi mäletatakse Pinega külas siiani hea sõnaga. 30 aastat hiljem teenis Pinegas sõdurina Nõukogude armee sundaega Eve Blumani vend Valdur. Toona 19aastane noormees kuulis lugusid tublidest eestlastest ning nägi neist maha jäänud hooneid.
Järgneb Eve kiri Jaanus Piirsalule ja Postimehele.
Kirjutan Teile seoses laupäevases Postimehes ilmunud artikliga ««Eesti tee» kui mälestusmärk hukkunud eestlastele». Märkasin Jaanus Piirsalu artikli pealkirja ning jäi silma, et jutt käib Arhangelski oblastist. Sisetunne ütles, et artikkel võib puudutada kohta, kus minu vend 1972–1974 Nõukogude armees aega teenis. Olin siiralt üllatunud, et meie enda kodune Postimees teeb juttu sellisest kohast nagu Pinega, mida meie pere on pidanud pärapõrguks. Vend suri mõned aastad tagasi, seega kirjutan tema eest mina, st edastan teile selle, mida tema ilmselt soovinuks jagada Pinegas oldud aja kohta.