Risto Mätas: kui kardad valu, siis eduvarianti ei ole

Õnnestumine sõltub sellest, kas Risto Mätas suudab leida ideaalse mooduse, kuidas jalgadest keha kaudu meeletu löögijõud odasse suunata. Foto: Sander Ilvest

Kuus aastat tagasi oli Eesti ühe parema kergejõustiklase tervislik seisnud nii hull ja lootusetu, et ta lahkus kodumaalt kaugele Austraaliasse. Tahtis seal tööle minna. Aga ei saanud. Selle asemel toimus tema elus hoopis teistsugune pööre. Huvitav, kas kunagi õnnestub tal ka tolle õnneliku pöörde vilja noppida?

Risto Mätas, kel jäi üle-eelmisel nädalal Amsterdamis Euroopa meistrivõistlustel odaviskes pronksmedalist puudu kõigest 41 sentimeetrit ning kes täitis seejärel päev enne tähtaja kukkumist Rio olümpianormi, on väheseid Eesti sportlasi, kes pole peaaegu kunagi alt vedanud. Ta pole küll võitnud suurt medalit, ent on alati n-ö oma ära teinud. Välja arvatud korra, neli aastat tagasi Londoni olümpial, aga sel on ootamatu, kuid loogiline põhjus.

Tõsiasi, et Mätas (32) on viimasest kuuest tiitlivõistlusest viiel pääsenud lõppvõistlusele ehk maailma tosina parima hulka, on seda üllatavam, et tal on kõigi konkurentidega võrreldes üks erinevus – ja selline, mis ei räägi tema kasuks. Kõigest sellest me järgnevas usutluses räägimegi.