Uuring: töö puudumine suurendab enesetapukatse riski

Foto: Peeter Langovits

Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi tegevdirektor Merike Sisask kaitses hiljuti Tallinna Ülikoolis esiletõstmisega oma doktoritööd suitsiidikatsest kui sotsiaalsest nähtusest, millest selgus muuhulgas, et suitsiidikatse riskiteguritena võib välja tuua nii töö kui ka kooselu puudumise.

Võrreldes 1990ndate aastatega on enesetappude arv Eestis üle poole võrra langenud, kuigi masuaastad on seda musta numbrit uuesti pisut kasvatanud. Taasiseseisvumise aja üks mustemaid aastaid oli statistikaameti andmeil 1994, mil Eestis võttis endalt elu 615 inimest, neist 497 olid mehed ja 118 naised. Võrdluseks – 2009. aastal registreeriti Eestis 269 enesetappu, neist 220 olid mehed ja 49 naised.

Enesetapukatsete kohta üleriigiliselt arvestust ei peeta ning teavet nende kohta saab vaid spetsiaalsetest uuringutest.

Sisask kasutas oma töös Maailma Terviseorganisatsiooni uuringu SURPE-MISS käigus käigus aastail 2002-2004 Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas kogutud andmeid 469 enesetapukatse teinud inimese kohta. Selgus, et enesetapukatse sotsiaalsete riskiteguritena võib välja tuua naissoo, vanuse alla 30. eluaastat ning nii töö puudumise kui ka vallalisuse ja lahus elamise.

Kaitseteguritena aga tulid Eesti puhul esile kõrgem haridustase või selle omandamine ning religioossus.

Peaaegu kõigil enesetapukatse sooritanutel diagnoositi Sisaski sõnul vähemalt üks psüühika- ja käitumishäire, millest levinuim oli depressioon ning ligi kolmandiku puhul oli tegemist korduva katsega endalt elu võtta.

Eesti tulemuste erinevustest võrreldes teiste uuritud keskustega maailma eri paigus võib Sisaski sõnul välja tuua suitsiidikatse meetodi. Kui teistes riikides oli peamiseks meetodiks enesemürgistus pestitsiitide abil, siis Eestis kasutati selleks enamasti medikamente. Lisaks oli Eesti eripäraks ka see, et muid suitsiidimeetodeid kombineeriti alkoholiga enesetapu hõlbustamise eesmärgil.

Selgus ka, et paljud enesetapukatse teinud patsiendid lahkusid haiglast esimesel võimalusel pärast kehalise olukorra stabiliseerumist, sageli isegi mõne tunni jooksul ning vaid umbes kolmandik suunati aktiivselt edasi psühhiaatri juurde. Mitte kuskile ei saadetud professionaalse abi saamiseks umbes neljandikku suitsiidikatse sooritanutest.

Edasisuunamine oli Sisaski sõnul pigem juhuslik ja passiivne, mitte süsteemne, mis tagaks kõigile suitsiidikatse sooritanutule enne haiglast lahkumist psühhiaatrilise konsultatsiooni võimaluse.

Psühhiaatriline abi on vabatahtlik

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommunikatsioonijuht Inga Lill rääkis, et kui erakorralise meditsiini keskusesse tuuakse patsient, kelle suhtes on kahtlus, et ta on tahtlikult end vigastanud või üritanud endalt elu võtta, siis esmajärjekorras hinnatakse tema seisundit, antakse esmaabi ja tehakse vajalikud uuringud.

Kui patsiendi seisund ei eelda tema haiglaravile jätmist, suunatakse ta Lille sõnul edasi psühhiaatriakliinikusse.

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja doktor Kaire Aadamsoo rääkis, psühhiaatriakliinikus on ööpäevaringne valve ja suunamine sinna ei ole kindlasti juhuslik, vaid selle otsustab erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arst patsiendi seisundi ning kogu olemasoleva info põhjal. Samas on patsiendil õigus psühhiaatriakliinikusse minekust ka keelduda, sest vastavalt seadusele on psühhiaatriline abi vabatahtlik.

Tahtest olenematut psühhiaatrilist abi saab Aadamsoo sõnul osutada ainult siis, kui samaaegselt on täidetud kolm tingimust: patsiendil esineb raske psüühikahäire, ta on otseselt ohtlik endale või teistele ning muu abi osutamise vorm pole võimalik.

Kui EMO arst soovitab suitsiidikatse teinud patsiendil psühhiaatrile pöörduda ja patsient lubab seda ka teha, siis on arst vastavalt seadusele kohustatud patsiendi koju laskma. Kui aga suitsiidikatse on olnud äärmiselt ohtlik, näiteks poomise, terava esemega näo ja kaela või kõhukoopa läbiva vigastuse või suur koguse ohtlike ravimite manustamise tõttu, siis võib arst patsiendi lubadust psühhiaatrile pöörduda mitte arvestada ning saata ta psühhiaatriakliinikusse. Erakorralise meditsiini keskuses registreeritakse Adamsoo kinnitusel kõik sellised patsiendid.

Samas ei ole suur osa enesetapukatsetest Aadamsoo sõnul sooritatud tegeliku sooviga surra, vaid pigem selleks, et pälvida tähelepanu.

«Alkoholijoobes elukaaslase hirmutamiseks kolm valuvaigistit sisse võtnud ja tõsise poomiskatse teinud inimesed on erinevad patsiendid ning neid käsitletakse erinevalt,» märkis ta.

Merike Sisaski sõnul on väga oluline lisaks enesetappude registreerimisele koguda süsteemselt infot ka suitsiidikatsete ning neile iseloomulike tunnuste kohta. Praegu ei tehta seda tema sõnul peaaegu kuskil maailmas, ka Eestis mitte ning teavet saadakse vaid üksikutes keskustes läbiviidud projektide baasil.

Üleriigiline suitsiidikatsete register, mis teadaolevalt on täna olemas vaid Iirimaal, aitaks aga Sisaski hinnangul kavandada nii ennetus- kui ka sekkumistegevusi.