Pokumaa võib rahapuuduse tõttu suletuks jääda

Pildil SA Pokumaa nõukogu liige ja Edgar Valteri kasulaps Külli Leppik. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Pokukoja palkide vahel on laste kilgete asemel võtnud maad vaikus, jahedavõitu ruumide seintelt on ära viidud kunstniku ja kirjaniku Edgar Valteri maalid ja joonistused, sest siin need hävineks.

Alles 2008. aasta suvel see kõik ju avati! Jaanuarist pole Pokukojas palgal aga enam kedagi peale valvuri, kes maja aeg-ajalt kütmas käib. Ja nii jääb maini.

Pokumaa on suurepärane näide, kuidas Eestis jätkub raha Euroopa Liidu kulul ehitamiseks, aga ühel kenal päeval avastavad hoonete rajajad, et keegi võiks toetada ka tegevust neis hoonetes. Euroopa Liit sellega ei tegele ja Eesti ministeeriumid pole lisakuludest samuti vaimustuses.

Edgar Valteri autoriõiguste pärija Külli Leppik saatis sel nädalal nii peaministrile kui kolmele ministrile avaliku pöördumise, milles teatab, et kultuuriministeeriumis töötav Valteri esindaja on Pokumaa sihtasutuse nõukogu koosolekul rõhutanud korduvalt vajadust kaaluda sihtasutuse likvideerimisevõimalust.

Pokukoja taasavamine on tema hinnangul suure küsimärgi all. «Tuleb järeldada, et kõike Pokumaal tehtut koos Edgar Valteri loomingulise pärandiga pole Eesti Vabariigile enam vaja,» kirjutas Leppik. Kogu pokuprojekti puhul pole selge isegi see, milline ministeerium peaks Valteri unistusena loodud Pokumaa enda vastutada võtma.

Kes võtab vastutuse?

Kaks ministrit – kultuuriminister Laine Jänes ja regionaalminister Siim Kiisler – loobivad praegu Pokumaad nagu Tatikas ja Vesipruul surnud koera üle aia. Tõsi on see, et omal ajal otsustati jätta riigi esindusõiguse teostajaks Pokumaa sihtasutuses maavalitsuse esindaja. Maavalitsuste tegevus kuulub aga siseministeeriumi mängumaale, mille regionaalpoliitikaga tegeleb Kiisler.

Kiisleri seisukoht on loogiline – tema arvates peaks asutus kuuluma kultuuriministeeriumi haldusalasse sel lihtsal põhjusel, et tegu on kultuuriasutuse, mitte tuletõrjedepooga.

Eile tegi aga Postimehele telefonitsi tabamatuks jäänud kultuuriminister Laine Jänes kavala lükke ja saatis Kiislerile (pigem pressiesindaja kaudu Postimehele) kirja, mille sisu esmakordse ministrile ettelugemise au oligi ajakirjanikul.

Kiisler ei olnud hoolimata paljudest jõupingutustest kirja eile õhtul ise kätte saanud. «Oleme uurinud ka kultuuriministeeriumi kirjade registrit ja minu andmetel seda kirja ei ole olemas,» lausus Kiisler. «Aga see näitab juba suhtumist!»

Jänes teatas kolleegile, et Pokumaa seis on kõike muud kui rõõmustav: «Ministeeriumi eelarves on SA Pokumaale investeeringuteks ette nähtud 31 956 eurot. Vaatamata äärmiselt keerulisele eelarvele oleme valmis leidma lisarahastust tegevustoetusteks summas 16 000 eurot.»

Jänes kutsub Kiislerit üles leidma Pokumaale lisatoetust vähemalt samas mahus. Kiisler muutus aga seepeale üsna pahaseks, sest tema arvates ei peaks ministeeriumil Pokumaaga tulevikus üldse pistmist olema.

«Esitasin mullu aprillis valitsusele eelnõu riigipoolse asutajaõiguse üleandmiseks sihtasutuses, aga kultuuriminister blokeeris selle ettepaneku,» ütles ta. Mullu sügisel leidis Kiisler Pokumaa rahastamiseks siiski 275 000 krooni ministeeriumi enda tegevuskuludest.

Lisaks riigile on sihtasutusel teisigi asutajaid Eesti Postist Eestimaa Looduse Fondini välja ning mõistagi kohalikud Kanepi ja Urvaste vald. Kahe valla toetus oli aga mullu kokku vaid 60 000 krooni.

Aga seda kõike on väga vähe, seda enam, et Kiisler andis sügisel raha konkreetsete projektide elluviimiseks, mitte palgakulude katmiseks. Kultuuriministeeriumi eraldatud raha eest makstakse aga sihtasutuse pangalaenu (sic!) ja jääb veel puudugi.

Keegi ei kahtle, et Pokumaa on tore projekt. Ent paraku leidub selle projekti juures nii oma nime all kui anonüümselt rääkinute hinnangul terve hulk agasid. Esiteks sihtasutuse juhtide ja selle nõukogu endi tegevus – jaanuarist töötab Pokumaal vaid valvur, aga sellest hoolimata oodatakse EASi vastust lausa 1,28 miljoni euro suurusele järjekordsele arendusprojektile.

Leppik ütles Postimehele, et kui Pokumaad ei arenda, siis väheneb külastatavus ja majandamine muutub veel keerulisemaks. Aga kas üha uued Euroopa Liidu kulul tehtavad ehitustööd on lahendus? Pokukoja ehitusse panustati 12 miljonit krooni ja sihtasutusel on üleval ka 1,4 miljoni krooni suurune pangalaen Padasoomäe rajamiseks – veeti kohale vanad hooned ja pandi need püsti vastavalt Valteri visioonile.

Toimib majamuuseumina

Ometi ei ole päris kindel, kas Edgar Valteri omaaegne visioon Pokumaast vastab päriselt nüüdisaja laste ootustele. Ja suur osa Postimehega vestelnutest sihtasutuse juhatuse liikmetest kõrgete riigiametnikeni välja tunnistabki, et päris ikka ei vasta. Kui 2009. aastal külastas Pokumaad 25 000 inimest, siis mullu vaid 18 000 ringis.

Aastakese sihtasutuse tegevjuhina töötanud ja detsembris lahkunud Anneli Viiburg ütles, et sihtasutuse arenguprobleemid olid keerulised. Ta on nõus, et Pokumaa tegevuskulude katmisele  pidanuks mõtlema aastaid varem.  «Sihtasutus toimib tegelikult nagu majamuuseum ja ükski majamuuseum ei ela praegusel ajal piletitulust ära,» lausus Viiburg.

Viiburg tunnistas, et praegusel kujul ehk isemajandavana ei ole Pokumaa jätkusuutlik. «Kui lapsed tulevad tagasi, siis nad tahavad midagi uut, aga ühe autori looming on mõneti limiteeritud, eriti siis, kui ta ei ela enam,» lausus Viiburg. Välismaalastele Pokumaa meeldib.

Viiburgi sõnul on Muumilugude autor elavate seast lahkunud, aga Soome vastav sihtasutus tegeleb kontseptsiooni arendamisega edasi. Postimehega vestelnud kinnitavad läbi lillede, et üheks probleemiks ongi Valteri ja tema õigusjärglase visioon, mis ei luba tuua projekti kommertslikumaid noodikesi.

Ja kui kommertsialiseerumist ei lubata, siis tulebki Siim Kiisleri sõnul hakata selle Võru- ja Põlvamaa piiril asuva Pokumaa tegevust toetama. Kultuuriministeeriumi kulul mõistagi!