Kalmistul võib minna ka löömaks

Metsakalmistu perenaine Ilmi Saal surnuaias töötada ei pelga. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Pärnu Metsakalmistu perenaine Ilmi Saal tuleb kalmude vahele jalutama ka siis, kui vajadust midagi korrastada ei ole, sest «siin on nii ilus ja vaikne». Aastate jooksul on ta aga näinud sedagi, kuidas hauaplatside pärast verd valatakse.

Pärnu Metsakalmistul on kord majas, teavad rääkida need, kellel on sinna omaste haudadele asja: murtud puud on koristatud, kastekannud kenasti pumba juures ootamas, liiva- ja mullahunnikud värava lähedal. Kõike seda haldab juba 27 aastat vaid paari abilisega kalmistuvaht Ilmi Saal.

Kalmistuvahilt küsitakse sageli, kas ta ei karda elada ja töötada surnuaias. «Ma ei ole kunagi surma kartnud. Kartma peab elavaid, mitte surnuid, sest nemad ei tee sulle midagi. Kardan elusaid inimesi, kes siin kalmistul lõhkumas käivad,» vastab ta.