Linnar Priimägi: valimised kui ususõda

Foto: Elmo Riig / Sakala

Valimisvõitluses koondub iga kogudus ­tihedamalt oma usujuhi taha. Praegune plakatikampaania just seda ülesannet täidabki, andes meelekinnitust enne lahingusse minekut, kirjutab Linnar Priimägi.
 

Propaganda on see reklaami liik, mis taotleb võimalikult paljude inimeste võimalikult sarnast käitumist võimalikult samal ajal. Just niimoodi tahab iga partei inimesi käituvat valimistel: et kõik valijad hääletaksid nagu üks mees nende poolt. Seetõttu ongi valimisaeg propagandasõjaperiood.

Igaüks saadab valijaskonnale oma propagandasõnumi. See koosneb kahte laadi informatsioonist: ratsionaalsest ning emotsionaalsest. Toda viimast ei tohikski õieti informatsiooniks nimetada, sest see pole informatsiooniteooriaga käsitletav. Nõndap on kasutusele võetud sõna «fastsinatsioon». Niisiis: propagandasõnum koosneb informatsioonist ja fastsinatsioonist.

USA sõjaväe propagandaspetsialistid on kindlaks teinud, et fastsinatiivsus annab 60–90 protsenti propaganda mõjust. Fastsinatsiooni osatähtsus kasvab ratsionaalse informatsiooni arvel sedamööda, mida kõrgemale vajadusele apelleerib propagandasõnum.

Kui eesti ühiskond lubas laulva revolutsiooni ajal «vabaduse nimel kartulikoori süüa», siis oli tegu propagandaühiskonnaga, milles fastsinatiivsed väärtused domineerisid ratsionaalsete ees (ja mille üheks tunnuseks on, et kulust ei hoolita). Iga ühiskond muutub valimisvõitluse ajal propagandaühiskonnaks.

Seetõttu jäävad valimiskulutuste ülempiiri nõudjad hüüdjaks hääleks kõrbes. Ja seetõttu paneb muigama mõne intellektuaali hala, et valimisplatvormide sisulise, ratsionaalse analüüsi asemel tegeldakse «populistlike» loosungitega. À la guerre comme à la guerre.

Propagandasõjas ei võida mitte see, kes argumenteerib, vaid see, keda usutakse. Selles mõttes on valimisvõitlus ususõda.

Tavaliselt valatakse ususõjas verd. Meie ei valanud verd oma viimatises suures ususõjas, revolutsioonis, mille rahumeelse nime «laulev» rahvas sundimatult omaks võttis. Ka valimised on veretu ususõda – propagandasõda.

Seda pidades tuleb aga teada propaganda seadusi ning tehnikaid. Toogem näide. Vankumatult kehtib, et usuleeri konsolideerumine on seda tugevam, mida ägedam on rünne väljast. Ning et usuleeri dissotsiatsioon on seda tõhusam, mida kavalam on lõhestustegevus seestpoolt.

Aga kui need taktikad – rünne väljastpoolt ning õõnestus seestpoolt – võetakse ette üheaegselt, siis nad mitte ei võimenda teineteist, vaid hoopis üks neutraliseerib teise. Seda pidi nentima IRLi Tallinna linnavolikogu fraktsiooni esimees Delfis 12.01.2011: «Indrek Raudse hinnangul näitab Keskerakonna siseopositsiooni ajutine vaibumine Keskerakonna juhi Edgar Savisaare suhtes seda, et erakond on parema valimistulemuse nimel kehtestanud ajutise kodurahu.» Kui sisejõud surub lahku ja välisjõud surub kokku, siis töötavad nad teineteisele vastu ja tulemus sõltub tugevamast.

Sama kaasus näitab, et mõttetu on proovida usuleeri lõhestada väljastpoolt. Indrek Raudne üritab küll: «Me loodame, et on siiski neid keskerakondlasi, kes mõistavad, et niimoodi enam edasi ei saa.» Kui ta aga pärast Siret Kotka kohest vastust ruttas kinnitama, et «mul ei ole tõsimeeli Keskerakonna siseelust sooja ega külma», siis paistis see vale läbi samamoodi nagu ürituse kindel läbikukkumine. Usuleeri saab lõhestada ainult seestpoolt – kui agressiooni asendab infiltratsioon.

Omaaegse Saksa Demokraatliku Vabariigi ideoloogiat analüüsiv teatmik seletab: «Infiltratsioon peab lõhkuma bolševismivastast ühisrinnet. Erinevalt lahtisest, avalikust propagandast on ta ohtlik oma märkamatu, pikkamööda lagundava toime poolest.

Mitmesuguste infiltratsioonimeetodite siht on ringkonnad, kelle puhul oletatakse rahulolematust kehtivate oludega või kaitsetahte nõrkust (patsifism). Isiku-infiltratsioon peab kogu avaliku elu tähtsamatele positsioonidele toimetama kommunistlikke usaldusisikuid, vaimne infiltratsioon aga tahab kallutatud informatsiooni abil Läänes levitada kahevahelolekut ja nõrkustunnet.»

Infiltratsioon on nii riikide kui ka igasuguste muude ühenduste, sealhulgas parteide dissotsiatsiooni vahend propagandasõjas (harimatud ütlevad: «infosõjas»).

Valimisvõitlus konsolideerib kõiki osalisi: iga kogudus koondub tihedamalt oma usujuhi taha. Praegune plakatikampaania täidab just seda funktsiooni.

Sotsiaaldemokraatide «Uus algus!» vanade nägude juures on nende endi erakonna kroonika ega ütle autsaiderile mitte midagi.

IRLi «Sinu kindel võit!» varustatakse samuti nagu sotsidel hüsteerilise hüüumärgiga, justkui ei oleks ütlejad endas päris kindlad (märksa veendunumalt mõjuks sama lause ilma hüüumärgita).

Ent seegi hurraa on adresseeritud iseendile, sest mil moel lepitada lubatavat «kindlat võitu» – kõigile tasuta kõrgharidust – juba käesoleva kindla kaotusega – sellega, et tühistati maksutagastus tasutud õppelaenu intressidelt? Sellest võitis ju ainult valitsuskoalitsiooni eelarve. «Sina» selles loosungis kõnetab oma erakonnakaaslasi.

Veelgi avalikumalt ajab siseringi (kamarilja) asja Reformierakonna loosung «Võid kindel olla» (veendunult, assertoorselt ilma hüüumärgita): ansip­lastel läheb edaspidigi hästi. Aga milles võivad kindlad olla töötud?

Keskerakond teeb juba teist korda sama vea. Viimati seisid juhtfiguurid plakatil, hoides rinnal silti «Vahetus» – just nagu ootaksid nad enese väljavahetamist. Ja nüüd vaatavad nad plakatilt, kuhu on kirjutatud «Aitab!» – just nagu oleks need üles kleepinud vastasleer sõnumiga: küllalt nendest nägudest! Mis muidugi alateadlikult konsolideerib keskerakondlaste kogudust.

Niisugune ongi plakatikampaania ülesanne. Meelekinnitus enne lahingusse minekut. Tõsi, eellahingu võinuks anda juba plakatite pinnal (näiteks fastsinatiivse loosungiga «Ansipi euro tõstis hindu» – Reformierakonnal olnuks raske tõestada, et see pole tõsi, aga mõjunuks sügavalt muule rahvale). Seda võimalust ei kasutatud.

Jääme siis lahingut ootama! Sõja võidab targim.