Kurblik kajakas ehk väljakutsed, mis segavad päästjate tööd

Karu surnuaias jooksmas. Foto: Indrek Hirs/Päästeteenistus

Päästeameti jaoks on loomade ja lindude päästmine osa igapäevasest tööst ning suvisel ajal saavad päästjad eriti palju väljakutseid. Iga puu otsas istuv kass ja õnnetu olemisega kajakas aga ei õigusta päästjate kutsumist.

Hiliskevadel ja suvel tõrjuvad näiteks kitsed ja põdrad eelmise aasta järglased endast eemale, sest neile sünnivad järglased. Noored loomad ei oska veel iseseisvalt hästi orienteeruda ja satuvad enda jaoks võõrasse ja ohtlikku keskkonda – inimasulasse. Ka lendama õppinud linnupojad võivad täbarasse olukorda sattuda.

Iga lind ja loom aga ei vaja päästmist ning tihtipeale teeb looduslik valik oma töö. «Kui ikka häirekeskusesse helistatakse ja teatatakse, et kajakas või tuvi on kurva näoga, siis ei ole see kõne õigustatud,» lausus Põhja päästekeskuse pressiesindaja Indrek Hirs.

Päästjad peaksid sellistele väljakutsetele reageerima vaid siis, kui loom on ohtlik inimese elule või sattunud abitusse seisundisse – näiteks on kinni looduslikes või tehislikes konstruktsioonides.

Karudest elevantideni

Aastate jooksul on päästjatel tulnud aidata igasuguseid tegelasi. Imetajatest on päästa tulnud hülgeid, kitsi, põtru, kärplasi, kährikuid, mäkrasid, rebaseid – sisuliselt kõiki, kes Eesti metsades elavad. 1990. aastatel läks näiteks tsirkuseselevant põllu peale jalutama. Teda ei olnud päästa vaja, sest elevant ootas kenasti koos päästjatega talitajad ära ja läks sinna, kuhu vaja.

Kõige enam on päästjatel tulnud päästa tuvisid, kajakaid ja kasse. Samuti tuleb mõned korrad aastas ette ka võõrliike, kes on omanike käest putku pannud. Lisaks kassidele on puu otsast alla toodud varaane, iguaane ja ahve. Kinni on nabitud ka  mitmesuguseid eksootilisi madusid, kellest mõned on olnud ka väga mürgised. Paar talve tagasi panid Tallinna Raekoja platsist jooksu jõuluturu põhjapõdrad.

Indrek Hirsil on eredalt meeles paanika 2012. aasta kevadel. Ühel ilusal aprillikuu päeval sai häirekeskus teate Tallinnas ringi uitlevast karust. Sarnased teated saabusid ka  Tallinna ümbrusest. Mesikäpp, keda otsisid nii päästjad, politseinikud kui ka jahimehed, lõpuks välja ei ilmunudki. «Me ristisime ta fantoomkaruks,» sõnas Hirs.

Et karusid ongi Eestis palju ning neid nähakse sageli, siis tegelikult ei ole selles midagi erilist. Kui nad ka inimasulasse satuvad, siis üldjuhul jalutavad nad ka ilma kõrvalise abita metsa tagasi.

Tallinlased helistavad tihti

Kõige enam väljakutseid tuleb Tallinnast. Piirkondades, kus elab rohkem inimesi, on ka rohkem sündmuseid. «Empaatiavõime on tänuväärne omadus, kuid seda rakendatakse looma ja - linnupääste seisukohalt linnades liigagi palju,» märkis Hirs. Maal elavate inimeste jaoks ei ole kurva näoga kajakas veel põhjus päästekeskusesse helistamiseks.

Tavapärased paigad kuhu loomad-linnud kinni jäävad, on kaevud, truubid, augud, automootorid ja aknavahed. Eriti kassidel on komme sattuda nii automootoritesse, puu otsa kui jääda mitmesuguste konstruktsioonide vahele kinni. «Kuna neil on teadupärast üheksa elu, lõppeb enamik õnnetusi nende jaoks õnnelikult,» rääkis Hirs.

Eelmine suvi aitasid päästjad Keila jõest välja lehma, kes poleks sealt iseseisvalt välja saanud. Sellel kevadel  oli Anija vallas kukkunud solgikaevu poni. «Päästjad aitasid ta välja ning omanik asus ta tuju koheselt porganditega parandama,» rääkis Hirs.

Kassid puu otsas ei õigusta

Indrek Hirsi sõnul ei ole ka puu otsas istuv kass piisav põhjus abi kutsumiseks. Tihtipeale on puu otsa roninud kass hoopis hirmunud ning inimesed, kes teda puu all ootavad, kutsuvad ning taskulambiga valgust lasevad, teevad loomale hoopis karuteene. «Kui ehmunud kass on puu otsas, ärge segage teda, vaid andke talle aega. Ta tuleb alla, mis mühiseb, ja päästjaid polegi vaja,» lausus Hirs.

On olnud palju olukordi, kus päästjad toovad inimeste palumise peale kassi puu otsast redeli abil alla. Kass aga jookseb hirmsa hooga minema ning ronib järgmise puu latva.

«Ajakulu on päästjate jaoks üks suuremaid vaenlaseid,» rääkis Hirs. Tegeledes looma – ja linnupäästega, mis tegelikkuses ei ole vajalik, võib inimelusid ja vara ohustavale väljakutsele reageerimine hilineda. Mõned minutid hiljem tulekahju juurde jõudmine aga võib saada saatuslikuks.

Indrek Hirs leiab, et enne päästekeskusesse helistamist tuleks rakendada klassikalist talupojatarkust. «Kui kass rahule jätta, küll ta sealt puu otsast ise alla tuleb ning iga raskelt vigastatud tuvi on osa looduse loomulikust ringkäigust,» ütles Hirs. Päästjate sekkumine pole sellisel juhul enam vajalik.

Loe, kuidas käituda hättasattunud loomade ja lindudega

http://keskkonnaamet.ee/teenused/looduskaitse-2/hadas-loomadlinnud/