Muusik Jaanus Nõgisto: teesklejate ja argpüksidega pole merel midagi teha

«Õnn on purjetajale ja muusikule äärmiselt vajalik. Mul on ses mõttes suisa kahekordselt vedanud,» tunnistab Jaanus Nõgisto oma kodurannas Kõpu poolsaarel jalutades. Siin ongi mees kõige enam õnnega koos, sest abikaasa Monika saab ka kodukontorist asjad aetud ning äsja olid siin käimas kõik neli last ja väike pojapoeg. Ent mees pakib juba asju, kipub laeva ja lavale. 60-aastane, peamiselt muusikuna tuntud Nõgisto ootab ühtmoodi kirglikult nii parajat tuult täna algavaks Muhu väina regatiks kui ka publikut Hiiu Folgi kontserdile.

Jaanus Nõgisto on hiidlane. Oma üheksa põlve kindlasti ja just Kõpust pärit. Sest siia randunud segastel asjaoludel kord keegi Abraham Ernst Wolens, leidis kaasa ja sama sugupuu ühest võrast sirgus sajandeid hiljem Jaanuse ema Natalie. «Tema sünnikodu oli Kõpu majaka kõrval,» viipab Nõgisto üle tiheda metsa tuletorni suunda, «aga mina sündisin Tallinnas, sest ema läks juba enne juunipööret sinna tööd otsima. Võttis oma Singeri masina kaasa ja õmbles meremeestele mütse.»

Väike Jaanus käis küll Eesti läänepoolseimas piiritsoonis sugulastel külas, paadiga merele lasti teda vaid Piritalt Kalevi jahtklubist. Aga armastus mere ja purjetamise vastu üha kasvas.

Hiljem, kui piiritsoone enam polnud, tahtnud Jaanus emakodu korda teha, kuid siis selgus, et koht on käest ära läinud. Lõpuks leidis omamoodi pärapõrgust selle vahva koha, millele sai nimeks Karujälje, sest üks sõpradest olevat selles metsas karu jälge näinud. «Seda ma väga ei usu, ilmselt oli hoopis rebane,» aasib Nõgisto tänagi ses maises paradiisis, milleni jõudmiseks tuleb oma pool tundika tihedas padrikus hüplikku teed pidi sõita.

Olemine on siin sulnis ja nii kodune, et tekib vastupandamatu tahtmine lihtsalt puhata. Kui veel sauna ning kostilise tarbeks seatud aita magama saaks, ongi linnakära unund... Ent peremehel on teised plaanid. Ta tassib meid hoopis katuse veerele päikesepaneele vaatama.

"Ühel päeval käisin rannal jalutamas ja leidsin selle tooli. Jube mugav on istuda, korralik töö," kiidab Nõgisto merd ja tundmatu mööblimeistri kätetööd. Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

«Kuus kilovatti tuleb iga ilmaga ära ja see katab kõik elamiseks, muusikategemiseks ning arvutis olemiseks vajaliku,» kinnitab Nõgisto ja räägib, kuidas ta omal ajal keeldus Eesti Energiale 1,2 miljoni kroonise liitumistasu maksmisest. Nüüd on tal päikese(valguse)ga igavene leping. «Muidugi mõista on vabadusel hind, aga valik on seda väärt. Pealegi on aparatuuril kümneaastane garantii ning olen ikka nii rahul, et mõtlen juba tõsiselt teha ka linnakodule samasugune lahendus.»

Rõdult alla söögituppa ronides märkan ühes toas vana õmblusmasinat. «Jaa, see ongi toosama, millega ema läks ning elu lõpuni tööd tegi,» lausub Jaanus soojalt. Ma tean teda kultusliku Ruja kitarrisoolode ning telerežissööri töö kaudu, kus ta on kirglik, käre ja trotsi täis. Siin ja praegu on hoopis teine pool mehest.

Karujälje on ilus, lugusid täis kodu. Lisaks veel valged laed ja laudpõrandad, ning suures toas diivanil padi, millel kiri: tule istu mu kõrvale! Abikaasa Monika toob suure punase kannuga kohvi ning Jaanus kiidab: «Kõik, mis siin majas tehakse, toimub tänu Mooni (nii Nõgisto naist nimetab – P. K.) mõtlemisele ja logistilisele kavalusele.» Moonil on olnud elus palju sellist, mida Jaanusel ei olnud – näiteks vanavanemad. «Näe, sel pildil olen mina oma vanavanaemaga,» viipab naine seinale. Jah, need on ilusad pildid ja sidemed, meil kõigil pole selliseid, kuid järjepidevust saab hoida ometi.

Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

"See on siin on mu paradiis, ses kõik vajalik saab kindlalt tehtud. Kui tahan paitan kassi, kui vaja, salvestan uue muusikapala," praalib Nõgisto südamlikul moel, ja tal on õigus."

Kuidas kasvatab Nõgisto lapsi, milline kapten ta merel on ja miks müüb oma purjepaadi, kui ise on kaheksandast eluaastast purjetanud?

Istume söögituppa. Sada aastat tagasi tahutud palkseinal ripub veel üks tähendusega pilt. «Selle aerofoto kinkis meile hea sõber ja siitküla naaber Heiki Ernits. Tema poeg tegi selle. Näed sa, kui lähedal me tegelikult merele oleme, eks? Mul on siin kõik oluline käe-jala juures,» läheb Nõgisto elevile. Ta jätkab: «Sõbrad ka, lisaks Heikile veel Riho Sibul, Erki-Sven Tüür, Roman Baskin, Järvetite vahmiil. Iga päev me just ei kohtu, aga näeme üksteise etendustel ja kontsertidel. Ja – see on oluline detail – me ei kasuta oma tutvust selleks, et piletita sisse pääseda. Kõik alati ostame, ja see on mu meelest väga armas suhtumine.»

Meretuul tõmbab akna taga õuemastis trikoloori sirgu. «Mulle see lipp meeldib ja no las ta siis lehvib ka argipäeval. Esiteks, sest sobib ju majavärviga kokku ja teiseks, sest siit, läänetipust algabki Eesti,» tõdeb Nõgisto lihtsalt ja sätib käed kukla taha seongusse.

Karujälje majapidamine on Nõgistole kuulunud juba 21 aastat. Mere poolt vaadates pisut laeva meenutav elamu on ehitatud pea sada aastat tagasi ning vene ajal oli siin Hiiumaa autobaasi suvila. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kas nii sa siis elaksidki, kui tööd poleks tarvis teha ja raha poleks probleem?

Tead, sunnitööd pole ma õieti kunagi pidanud tegema. Olen teinud seda, mis on meeldinud, ja selle eest on isegi natuke makstud. Ja raha läheb ikka vaja, no kasvõi selle kassi pärast siin – hiiri on nagu murdu, aga tema sööb ikka kõige kallimaid lemmikloomakrõbinaid. No lihtsalt on selline loom, tunneb eksimatult ära, et kallis on hea. Mina nii radikaalne ei ole, ehkki kalli ja hea vahele panen ka ise meelsasti võrdusmärgi. Aga minu puhul käib see pigem tööriistade ja pillide kohta.

Raha kohta räägin sulle loo: meil olid nooremad lapsed koolieelikud, kui ühel päeval tulid karjudes rannast: «Ema-isa, me leidsime varanduse!» No mis seal ikka, arvasime meie naisega. Ju mingid välismaapudelid või muud kraami, mida meri ikka pärast tormi rannale uhub. Aga laste erutus oli ikka nii suur, et me läksime siis vaatama. Ja oligi – korralikult kinni teibitud kilekott, mille sees oli 20 000 Rootsi krooni. Mingeid viiteid ega märkeid kuskil polnud. Läksime siis pulli pärast panka. Selgus, et täiesti kehtivad, ausad kupüürid. Alguses ei tahetud kogu summa ulatuses vahetada, väideti, et on liiga vettinud, aga see probleem lahenes kiiresti ning noh – nii me siin rannal siis elamegi, tänaseni. Mere heast tahtest.

Meri ja mees

Pardale astub kaptenina, taskus rahvusvaheline litsents.«Purjetajatel on kõnekäänd, et kui võistlusel läheb hästi, siis on põhjuseks meeskond, kui läheb halvasti, siis on süüdi kapten.»

Sõidab võidu, peamiselt tasuta, kuid lühikese aja oma elust on saanud kaptenina ka palka.«Ärimees Toomas Toolile kuuluv veerandtonnine jaht Carol oli kuus aastat minu sõita. Mees ise paadi vastu huvi ei tundnud, kuid mul oli vahel ülesanne Miiduranna sadama raamatupidaja perega lõbusõidule viia. Sõitsime tavaliselt ümber Kuuli muna, siis hakkas seltskonnal paha, ja me tulime sadamasse tagasi. Oli selline armas seiklus lihtsalt.»

Esimesed, kolmanda järgu paberid tegi ära juba 12-aastaselt. Tänapäeval saadakse kaptenipaberid kahe kuuga. «Tase on minu meelest selles mõttes kohutavalt alla käinud. See võib teinekord kätte maksta. Ma ju näen, mismoodi mereharidusega on. See on väga levinud ja kergesti kättesaadav, aga need teadmised ja praktilised oskused minu meelest ei vasta sellele paberile, millega võid ju suvalisse maailma jahtklubisse astuda, sealt jahi rentida ja merele minna.»

Merehaigust pole kordagi põdenud.«Statistika ütleb, et umbes kuus protsenti inimestest ei põe merehaigust. Mul on juhus kuuluda nende hulka. Ilmselt oma Hiiumaa geenide tõttu. Minu esivanemad on olnud meresõitjad ja nad on ilmselt suurtel merel omandanud mingisuguse immuunsuse selle vastu. Mul on lihtsalt vedanud, ma ei uhkelda sellega.»

Kardab merd. «Iga normaalne inimene kardab.»

Igaühega merele ei lähe.«Ma ei lähe merele ülbete inimestega ja nendega, kes arvavad, et nad on targemad, julgemad ja kangemad, kui nad tegelikult on. Asjatundmatute, teesklejate ja argpüksidega pole merel midagi teha. Õnneks mul pole selliseid seltskondi sattunud.»

Pitsi ei sülita.«Alkoholi suhtes ma negativismi ei põe, sest purjetamine võib teinekord olla väga külm harrastus, isegi õigete riietega. Merel on väike promill lubatud, sest merel on teinekord selline närvipinget alandav, soe klõmm konjakit või rummi vajalik. Purjuspäi mereleminek on välistatud.»

Meri on su vastu mitmes mõttes helde olnud, ehkki oled teda õrritanud ka, siis kui võtsid ette surmavalt ohtliku meretee, mille tulemusena sul paks kullast rõngas kõrvas ripub.

Mul oli tohutu privileeg, et erinevalt enamikust Lennuki vahetusmeeskonnaliikmetest, sain just sellele etapile Buenos Airesest ümber Kap Hoorni kaasa. Hiljem veel Oostendest Piritani. Tegin tollal ETV-le, kust mind oli just koondatud, oma lahkumistööd purjetamisest, aga sündis neljaosaline dokfilm «Eesti lipp ümber maailma». Mul oli seega justkui võimalus valida, kuid ma ei kujuta hästi ette neid merekaugemaid inimesi, kes oleks tahtnud seda etappi vabatahtlikult kaasa sõita. Samas võin öelda nüüd, et suur osa sellest ümbersõidust ongi legend. Aga sellel legendil on põhjus. (Nõgisto jätkab juttu seinale seatud merekaardilt täpset teekonda näidates – P. K.)

Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

Kurat, keegi on siia juba augu sisse vajutanud, aga näe see iidne laevatee kulgeb siit ja ohtlikuks muudavad selle hoovused ja põhjareljeefist tekkivad vastikud kolmnurksed lained, mille suund on ettearvamatu. Lisaks veel need tsüklonid. Ootasime nädal aega, et tekiks ilmamuutus, aga see oodatud vaiksem ilm tähendas tuult umbes 25 meetrit sekundis. Kapten muudkui arvutas… ja siis korraga täielik tuulevaikus.

Poisid tõmbasid mu pootsmanitooliga laevamasti, et saan seal kaameraga filmida, aga pilt ei eksponeerunud välja, ehkki palja silmaga vaatasin Kap Hoorniga tõtt – see oli üks mu elu kaunimaid hetki. Siis tegin esimest korda selfit ehk pöörasin kaamera enda poole, rääkisin dokfilmi jaoks mõned laused ja teksti lõpuks hakkasin nutma... tekst oli tühine, aga meeleliigutus oli nii kohutavalt suur….

Siis käivitasime mootori, sest ilulema ei tohi seal jääda. Otsus oli õige, sest näe, siin sai tsüklon meid kätte, tuul oli 27 m/s ja kuna ka laeva küttesüsteem ütles üles, oli edasine päris ränk. Me ei söönud nädal aega midagi. Vett jõime ja paar peotäit pähkleid kulus ka. Isu ei olnudki. Õnneks paha ei hakanud, meil kõigil vedas....

Muide, esimese Eesti laevana sõitis ümber Kap Hoorni Hiiumaal ehitatud ja parun Ungern von Sternbergile kuulunud Hioma, mis seilas 1852. aastal küll Vene tsaaririigi lipu all, kuid oli ikkagi eestlaste tehtud.

Pärast Hiomad sõitis Soome jahtlaeva meeskonnas meie Alar Volmer, ja siis Lennuki meeskond ning praeguseks on kuldse kõrvarõngaga ehk ümber Kap Hoorni purjetanud eestlasi kokku 11. Tean, et selle teekonna läbinuid ootab ühes Inglise klubis spetsiaalne laud. Oled sa seal istunud?

Ei, kuid tean jah, et selline laud on. Mõte ju ilus.

Inglise jahtklubid paraku ei ole sellised kohad, kuhu suvaline inimene sisse astub. Nad on sellise põhikirja endile teinud vist sadu aastaid tagasi. Isegi kuninganna Elizabeth II ei saa endale seda luksust lubada, sest naised on mõnes jahtklubis täiesti välistatud. Aga kuninganna tahtis kord ikka minna. Siis ehitati tema tarvis klubi õuele selline kasvuhoone moodi asi ja proua sai oma kaaskonnaga lõunat süüa.

«Vaat, see auk tehti mulle kõrva täiesti vägivaldselt. Lennuki kapten Mart Saarso tegi, nagu ikka tehakse, kui laevameeskond ületab edukalt ehk ellu jäädes Kap Hoorni neeme.» Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

Mõtlen ikka vahel, et pole vahet, kui naeruväärsetel põhjustel üks või teine traditsioon on sündinud, tähtsam on traditsioon kui selline. Minule küll ei meeldiks, kui Suurbritannia oleks mingi rahvavabariik.

Kohe võib olla meil aga täiesti eraldi seisev Inglismaa. Mis sa sellest arvad?

Ühelt poolt olen demokraat, aga olen märganud, et lolluse ja demokraatia vahel on üliõhuke piir. Ja vaat Brexiti tulemus on küll lauslollus. Muidugi olen Eesti kodanikuna omakasupüüdlik, sest meile on ju lahkulöömine kahjulik, tekitades ebastabiilsust, julgeolekuvaakumit, agressiivse idanaabri uusi geopoliitilise soove. Kõik see, mida Euroopa Liit meile tähendab, kirjutatakse korstnasse nii ju: liikumisvabadus, õppimisvõimalused, äritegemised, purjetamine... No kurat, ja kui ka Eestis asjad veel segasemaks lähevad, mis meist siis saab?

Vanadus ja elukogemus ei tähenda sugugi alati tarkust, see tähendab ka kitsarinnalisust ja lolle mälestusi. Sest on ju inimesi, kes mäletavad, et nõukogude ajal oli jube tore elada, ei pidanud muretsema ja korteriüür oli väike. Ma ei kahtle, et ka Inglismaal on tüüpe, kes kujutavad ette, et on tänagi vinged vennad, sai ju kunagi Indiat koloniseeritud ja Ameerikat  asustatud.

Aga eks nad peavad ise hakkama saama. Nagu meiegi. Kogu see jant on minule isiklikult väga ebameeldiv. Ma ei põe ega dramatiseeri seda ka üle.

Robin filmis kuidas Joonatan ja Jaanus musitseerivad.

Kuningriikidega on sul üldse eriline suhe. Üks su heliplaatidest kannab nime «Eesti kuningriik» ja viimasel ajal oled sa Muinasjutukuninga kapten.

No mulle meeldivad kuningad ja kuningannad. Sest mulle meeldivad ka muinasjutud, ja ei saa ju lapsele rääkida muinasjuttu (teeb Savisaare häält – P. K.) «Elasid kord Mart Helme ja Oudekki Loone».

«Vaeslapse käsikivis» pole ka kuningat vaja...

Vaata vaeslapsele tuleb ikka ühel päeval prints järele. Sest muinasjuttu ei saa ilma kuninga ja kuningannata või headuse ja kurjuseta olla. Aga Eesti kuningad... Eesti maavanemaid on ju nimetatud konungiteks, Lembitut vähemalt ja iga viikingi laevastiku juht oli konung, mitte mingi niisama töll, kes purjetab Lindisfarne’i ja notib mungad maha. Meil aga oli hiljem hoopis Torgu kuningas Kirill Teiter, kellega kunagi isegi üht eriti musta huumoriga telesaadet tegime.

Kui oleks päriselt kuningriik, kes oleksid sina ses loos?

Muinasjutus oleksin kuninganna ihupiraat. Inglise kuningannadel olid ju piraadid, näiteks sir Francis Drake – kõige pesuehtsam piraat, kes sõitis muu hulgas ka ümber Kap Hoorni. Või admiral Nelson, jälle piraat. Neile anti õigus kaaperdada ka vaenlase kolooniate kaubalaevastik ja nad käitusid nagu ehtsad piraadid. Sõda ju käis…

Olen ennast mõtelnud fantaasialennul tagasi neisse aegadesse. Ükskord ühe telesaate käigus tuli meil Tiit Ojasoo ja Hannes Võrnoga viikingitest juttu ja jõudsime järeldusele, et viikingitel pidi õudselt palju õnne olema, sest oskusi ju väga palju olla ei saanud. Oskused kujunevad põlvkondade jooksul, aga õnn kui selline polnud juhus. Nii on see tänapäeval, et kui ostad Bingo loto piletid, siis ostad Porche ja pärast lähed pankrotti. Toona aga oli õnn meresõitja isiksuseomadus, ilma milleta ei saanud sinust edukat maadevallutajat, hilisemat kuningat.

Jah, õnn on purjetajale, aga ka rokkmuusikule äärmiselt vajalik asi. Mul on ses mõttes suisa kahekordselt vedanud. Endale vähemalt tundub nii – raske tööga pole ma küll midagi saavutatud, pigem on see ikka puhas ja suur õnn olnud.

Millest elab?

• Ettevõtja, vabakutseline telerežissöör ja muusik
• Autorikaitse tiksub regulaarselt
• «Eesti otsib Superstaari» ja «Su nägu kõlab tuttavalt» režii käivitaja.
• Teeb telemängu «Me armastame Eestit».
• Ees ootab muu hulgas Birgita festivalil Mozarti Reekviemi režii.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kas õnn oli sinu poolel olnud ka 1988. aastal, kui sind Venemaa kontserttuuri ajal Rujast välja arvati? Ja hiljem, kui ETV sind režissöörina koondas?

Pigem näen nüüd neid tõesti õnnena, ehkki toona oli raske ja valus, ja masendus oli ikka päris sügav. Aga järelikult pidi nii minema… Näiteks Ruja – kui nii poleks läinud… ja ma ei räägi nüüd Urmas Alenderi uppumisest selle õnnetu Estoniaga. Ansambel aga – mõtle kui kohutav, kui Ruja oleks täna üks naeruväärne vanameeste kooslus, kes igal aastal teeb comeback’i ja järgmisel hüvastijätutuuri. Tõmbleb kellegi egotripi teenistuses...

Pead sa silmas Rein Rannapit? Sest teiste muusikutega käid sa siiani kenasti läbi. Väliselt aeti teid sageli segamini, aga mis sisemiselt teie vahel juhtus?

(Vaikib). See must kass, kes meie vahelt läbi jooksis, on irratsionaalne, ükski Ruja meestest ei suuda seda mõista ega kirjeldada. Sest konflikt ei tekkinud mitte minu ja Reinu, vaid Reinu ja tema isikliku alter ego vahel. Kui inimene peab dialoogi mitte oma sõbra, vaid enese kahe poole vahel, siis jõuab ta lõpuks paranoiadeni...

Ma ei ütle kunagi ühtegi halba sõna Reinu, ühiste aastate ja tehtud loomingu kohta. Mitte mingil tingimusel. Aga selle koha peal tuli mõistmisel piir ette.

Sarnasus aga... Oskan isegi kaks minutit Reinu moodi klaverit mängida ja tegelikult olemegi koos Nukuteatri blackbox’is ühe etenduse andnud, kus mängisime üksteist. Esimesed kaks minutit petab ära küll, aga kui nõkse tunned, võid ju kauemgi teist järele teha.

Meid on ka tänaval segi aetud. Elasime mingil hetkel Viimsis kõrvuti majades, ja mõnikord oli tahtmine pulli teha küll. Enamasti tunnistasin, et ma olen see teine… «ja jaa, sa oled mul teine – just, tervita Reinu».

Aga meie lahkhelidest olen nüüd lõpuks üle saanud. Võtan ka Ruja kui läbitud etappi mu elus. Ajajärku, mis oli väga tähtis, kuid mis ongi lõppenud. Sest nii leppisime 1994. aastal Alenderi mälestuskontserdil kokku. Pärast seda me keegi Ruja nime ei kasuta. Sest Ruja ei ole lihtsalt ainult laulud. See on ajastu, sõnum ja põlvkond.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sul tuleb lugusid kui varrukast, kas need kord ka kaante vahele saavad? Said ju aasta algul 60, raamatuga oleks ilus juubelit tähistada.

Juubelit nüüd vast mitte, aga õige varsti ilmub tõesti üks raamat, kirjastuselt Meie Mari, kuhu Tiina Lang on kogunud lugusid minu elust. Tuleb selline minu ja mu põlvkonnakaaslaste lugude kogumik, kus on lõbusaid, kurbi, groteskseid ja õõva tekitavaid jutte ja meenutusi. Nimeks saab teos Ruja laulule viidates «Vaatan korraks tagasi». Mu maalikunstnikust laps tegi raamatule just kaanepilti ja boonusena on raamatuga koos ka heliplaat «Valge lind», kus on 11 mulle isiklikult tähtsat lugu.

«Ma pole suurem asi ehitaja, kuid mõni asi lihtsalt tuleb ära teha. Soojenduseks tegin sauna pesuruumile uue voodri ja nüüd siis settekaevule kaane peale. Oleks pidanud juba 20 aastat tagasi tegema, aga noh nüüd olen ju vanaisa,» muheleb Nõgisto. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Enne veel aga lähed sa merele ja mitte ainult Muhu väina regatile, vaid ka rahvusvahelisele suurvõistlusele. Sul kohe peab hoog sees olema. Või käid vahel lõbureisil ka?

Oo ei, ma ei lähe merele mugavust otsima. Võidusõit on hoopis midagi muud kui lahel päikeseloojangu imetlemine. Mind loojang ausalt öeldes ei koti. Olen seda piisavalt näinud ja mingisugust esteetilist orgasmi ma sest ei saa.

Aga ujumas ikka käid?

Lapsed on käinud, aga sel aastal on eriti külm. Ma ei ole ka selline ujumist nautiv olend, mul peab vetteminekuks põhjus olemas – jaht või miski. Siis on teistmoodi hädad, sest olen sunnitud oma pere jahi «La Ballerina» maha müüma. Selle kinkis meile kunagi Monika isa, kes oli Lehtma sadama kapten. Ehitasin ühe Hiiumaa ettevõtjaga kahasse selle kenasti üles ja siis tuli Pruuli ning meelitas mu folkboat Muinasjutukuningale. Nii polegi mul enam aega, juba kaks aastat seisab.

Olen ka mõelnud, et muidugi võiks üks selline sõiduk peres olla, eriti kui Monikale meeldib lihtsalt lainetel loksuda. Aga vaat mulle see niisama kügelemine ei istu. Missioon peab olema, Gotlandi kõrtsud või Ahvenamaa kindlused. Niisama töllamine ei paku mulle mingit lusti. Olen lapsest saadik purjetanud. Minust ilmselt olekski saanud kutseline purjetaja, kuid pilliharjutamine tundus ühel hetkel kütkestavam. Jagan end siiani nende kahe vahel.

Merekarust hiidlane praamiliiklusest

Kas sa mõistad või kirud praegu toimuvat?

Nii ja naa. Olin kümne aastaga unustanud, et siia tulekuga või siit minekuga on probleem, aga nüüd on ikka täitsa jama. Samas, mina Leedo asemel, «vereimeja kapitalistina», käituksin ilmselt täpselt sama moodi. See, et riik ei oska läbirääkimisi pidada ja tekitab täieliku kaose, on absurd. Ning pole ju üldse kindel, et see kaos lõpeb oktoobris, kui uued praamid peaksid kohale jõudma.

Meremehena tean, mida tähendab sildumine, sadamakai, selle kohandamine, aparellid jne. Oskan aimata, et siin tuleb veel piisavalt jama. Igal asjal on hind, äris on ikka turuhind, kuid sellega saadakse kokkuleppele. Kui ei saada, siis on tegemist ühe poole pahatahtlikkusega. Ja ma millegi pärast arvan, et see pool ei ole Leedo. Aiman, et seal taga on roosa viha liiga palju teenivate inimeste vastu. Kahju, et see nii on.

Kivirähk on kirjutanud hästi, et on teatud tüüpi inimesi, et kui neil on võimalus, siis nad hakkavad asju lahti lammutama ja lõhkuma ja uurima, mis seal sees on. Ja mõtlema, kas seda saaks kuidagi paremaks teha. Aga Porschet ei ole vaja paremaks teha inimesel, kes Ladaga sõidab. Samamoodi ei ole poliitikutel vaja sekkuda ettevõtjate asjadesse, sest hiidlased, turistid ja Hiiumaa ettevõtted kannatavad selle jama tõttu. Pole ka alternatiivi loodud, isegi lennuühendus on katkenud.

Mingisugune kökats hakkab nüüd käima, aga see teeb murelikuks. Mul on 16. juulil Hiiu folgil kontsert ja samal hommikul lõpetan Muhu väina regatti. Olen sõna andud, et esinen, aga ühendusega on nii palju probleeme. Varem on olnud nii, et istun Tallinnas lennukisse, lapsed panevad pillid lavale üles ja ma jõuan mängima. Ei teagi, kas nüüd tuleb mul regati viimane etapp sõitmata jätta.

Kas sa lähed merele siis karikat tooma?

Oi, vaat sellist asja ei tohi ära sõnada. Olen midagi taolist ka muusikuna paaril korral oma elus ette kujutanud ja naksti, sõnasin ära.

See, mis tuleb, tuleb nagunii, ja sellisel määral, kui palju sina seda väärt oled. Ja see, et sul õnne peab olema, on samuti selge. Aga nalja me Helsingisse [Nõgisto sõidab Tiit Pruulile kuuluva jahi Muinasjutukuningas kaptenina] Folkboat Cold Cupile kohe kindlasti tegema ei lähe.

On omanik Pruuli, kaptenina mina ja siis veel keegi, aga selle kolmanda liikme otsustab Tiit, sest see on tema laev. Võib-olla on see 16-aastane Julius Tarand, kes on väga andekas, võidutahtega purjetaja, kellega sõitsime just Eesti Folkboati flotilli klassisõitu Greta regatil.

Aga võib-olla tuleb Tiidu naine Maris. Kindel on, et Muinasjutukuningas sõidab. See on muide Eesti kõige pikema nimega alus, ja arvan ka et maailmas pole nii pika nimega laeva.

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Uhutud lauale ritta seatud karikad on Nõgisto jaoks pigem nuhtlus kui rõõm. "Olen osa neist aastate jooksul juba minema visanud, sest neil pole ju tegelikult väärtust - võidutunne neist ei taastu ja pärandada neid ka ei saa. Tolmu aga koguvad võimsalt," tunnistab kapten.

Mäletan oma lapsepõlvest kalurite pahurdamist teemal: naine laevas, laev põhjas. Nii mind paati naljalt ei lubatud. Oli see ebaõnn või on ütlemisel maisem taust?

Jah, olen ka kuulnud, aga see on loll jutt!

Mul pole sellist eelarvamust kunagi olnud. Küll aga olen kuulnud kaptenitest, kellele meeldivad naised sadamas, aga laevas mitte. Või kellele meeldivad naised bordellis, aga kodus mitte.

Ütlus on pärit ajast, mil mehed kuude kaupa merel loksusid ja siis võis vabalt juhtuda, et mõnele sperma korralikult pähe lõi. Ja kui selline vend naist nägi, jäi kogu laevatöö tegemata.

Olen olnud paatkondades, kus on isegi kaks naist pardal, nad olid asendamatud ja väga kihvtid meeskonnaliikmed. Marist juba mainisin, aga üks äge vöörinaine on olnud meil ühel teisel laeval ka Gudrun Kaukver. Tema täitis oma ülesannet briljantselt hetkeni, mil leidis abikaasa ja sõitis Austraaliasse ära. Julgen isegi öelda, et mehed olid siis meil paadis rohkem motiveeritud ja tähelepanelikumad.

Niisiis on naised purjetamises väga äge asi, ja Eestis on väga edukaid naispurjetajaid – õed Umbid, Tuuli Org. Naisterahval pole midagi sellist, mis ei võimaldaks tal merel hakkama saada. Isegi allveelaevadel on naisi ja nad saavad kõigega hakkama. Mees, kes muud väidab, on lihtsalt loll.

Maris on väga äge, ta on väga motiveeritud, ta ei tea kõike veel tehniliselt, kuid tahe õppida ja osata on väga suur. Pärast MMi lähevad nad Tiiduga Turu saarestikku seiklema. Ja mul on hea meel neid kõrvalt vaadata – inimesed tahavad areneda.

Sul on neli last, räägi kellestki neist üks äsjane emotsioon, mida vanemana kogesid.

Ma ei ole väga sentimentaalne, aga viimastel aastatel olen hakanud liigutuma. Nad on nii vinged kujud, kõik neli.

Noorim, Roosi, lõpetas just balletikooli esimese osa ehk üheksa klassi. Ja kujuta ette, ta tahab seda ala ise õppida ja edasi areneda. Muidugi oli see ühel hetkel selline, et kõik väikesed tüdrukud tahavad olla baleriinid ja et neil on oma hobune. Aga Püünsi kooli kõrval balletiringist toimetas ta end ise Toompeale balletikooli katsetele, sai sisse ja on pidama jäänud. Ehkki tõenäoliselt õpib ta tantsima kauem, kui hiljem laval tantsida saab. Päris julm ala ja halastamatu konkurents.

Vasakul pildil: (vasakult) poeg Robini koos elukaaslase Oliviaga, tütar Roosi ja isa ise. Paremal pildil: Roosi Nõgisto ning uhiuued varvaskingad. Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

On ju imetlusväärne. Muidugi on tal ka suurepärane õppejõud, priimabaleriin Alena Shkatula ja kõik tüdrukud on temast vaimustuses. Hoolimata sellest, et ta ütleb eesti keeles ainult tere. Ballett ongi ju võõrkeelne. Estonia trupp on rahvusvaheline ja sinna tantsima pääsemine pole kellelgi kindel. Eelmisel aastal võeti kaks lõpetajat.

Selle kooli filosoofia ja vastuvõtu põhjused jäävad vanematele igaveseks saladuseks. Alguses võeti kümme last, praeguseks on neid alles kaks. Teised on välja kukkunud, erinevatel, peamiselt anatoomilistel põhjustel, sest no pöia painduvust ei saa harjutada, kui seda pole looduse poolt antud. Balletikooli trepid on järsud, kuid võivad su väga kõrgele viia, ja tüdruk teab seda juba.

Ma viin ta 7.20 marsa peale ja 12 tundi hiljem tuleb ta koolist koju, teinekord kui etendus on, siis veel hiljem. Kus sa seal siis veel midagi muud teed ja oled?

Varem õppis Roosi muusikakoolis klassikalist kitarri, aga see jäi kõik katki. Tänu Roosile olen õppinud balletti tundma ja vaatama. Ning kui teatrisse teda vaatama lähen, leian oma pisikese luige pikast reast igal juhul üles. Ja see on väga vahva tunne.

Aga sul on ka kolm poega!

Robin lõpetab Jaan Toomiku õpilasena kunstiakadeemias kolmandat kursust. Lisaks on tal oma bänd Killer Pain, mida ta koos oma elukaaslase Oliviaga teeb, et tüdruk mängib trumme ja poiss kidrat ning tekitab midagi laulmisesarnast sinna peale. Aga see kõik on minu jaoks ses mõttes võõras, et on ingliskeelne. Selline psühhedeelsus vist peabki olema pigem selles keeles tehtav.

Pealegi on see kõik tal suure kunsti osa, sest peamiselt ta ju maalib ja minu meelest täitsa edukalt. Ta on üles astunud kevadnäitustel ja ka Tallinn Music Weekil. Need valgeks värvitud vikat ja hang, mida sa enne nägid, on tema videokunsti osa. See on küll midagi nii diipi, et… Aga kui inimesel on põnev ja ta näeb põhjust kõike edasi teha, on mul vaid kohutavalt hea meel.

Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

Foto: Erakogu Jaanus Nõgisto

Üleval vasakul: Abikaasa Monika ja nooremad lapsed ehk Roosi ning Robin. Mustvalgel fotol: Lasse Nõgisto vanaisaga. All vasakul: Roosi Nõgisto vanematega. All paremal (Nõgisto jaanilaud):  (vasakult)  Robin koos elukaaslase Oliviaga, Joonatan ja Jaanus.

Poeg Joonatan lõpetas kolm aastat tagasi Arte gümnaasiumi peaaegu kõik viitega ja otsustas siis, et tal on vaja ilmtingimata minna õppima Otsa kooli basskitarri. Mina vastu: see on ressursi raiskamine, nii tark inimene võiks õppida midagi rikkakstegevamat kui bassimäng. Mu jutt ei aidanud ja nii ta Otsa kooli katsetele läks ja mängis ansambel Yesi «Close to the Edge’i» avapartiid. Muidugi võeti ta vastu, Raul Vaigla õpetas ja nüüd on poiss elukutseline muusik, raisk (naerab heatahtlikult). Ulme, ma ütlen.

Tema on aga lastest vist ka ainus, kes minu tegemistele kirglikult kaasa elab. Joonatanile on antud looduse poolt kaasa nii musikaalsus kui ka tehniline kavalus ja need moodustavad temas nii ägeda kombinatsiooni, et mul on pidevalt suu lahti. Näiteks valmistame siin Tõuniga (Tõnu Timm – P. K.) ette uut kava, milles on üks keerukas lugu «Supersümmeetria ehk Kaks juuti Kõpu rannal». Ja pusime ja pusime, Tõun juba kurtis, et see on nii kuradi keeruline, aga Joonatan tuli siia, õppis partii teise mandoliiniga kahe päevaga selgeks. Mul kukkus karp lahti.

Aga vanim poiss, Jan Erik, on ainus, kes lõpetas muusikakeskkooli klassikaliste löökpillide alal ja pärast seda ta vihkas muusikat. Kõige rohkem murtud südameid on ilmselt just sellest koolist tulnud.

Muusikaline haridus ja iseõppimine

Mul ei ole minutitki akadeemilist muusikalist haridust ja vahel olen mõelnud, et ehk olnuks mõnes asjas lihtsam olnud, kui oleksin muusikakooli läinud ja klaverit õppinud. Sest kitarriõpetus tekkis ju alles siis, kui mina juba laval olin – me olime üksteise õpetajad ja õpilased. Kogu vundamendi omandasin mängides elukutselise muusikuna kamraadidega, kellest ühel hetkel said dotsendid ja professorid.

Korraliku kogemuse ja teadmised sain ka teletööd tehes, sest tegin selliseid saateid nagu «ERSO stuudiotund» ja «Heiki Mätliku kitarrikool». Ühes mängisid sümfoonikud dirigent Peeter Lilje käe all poolteist tundi otse eetrisse ja oligi saade! Teises jooksis assistent papist nootidega käsu korras kaamerasse, sest mingit ekraanigraafikat polnud olemaski. Kõik tuli ise joonistada ja kleepida.

Kuid Jan Erik on ka lastest ainus, kes režiid teeb. Ma tõin ta kooliajal enda kõrvale assistendiks – ikka on ju lapsega mõningaid asju lihtsam teha. Tänu sellele ta iseseisvus üsna kiiresti, sest kommertstelevisioonis maksti tollal ikka väga hästi ja muusikuleiba polnud tal enam vaja ka.

Nüüdseks on ta oma esimese mängufilmi «Tätoveering 2» (Nõgisto ise helindas kunagi «Karikakramängu» esimese versiooni – P. K.) valmis saanud ja Kuukulguri režissöörina teeb ta kõik produktsioonid ja reklaamid. Elab Viitna lähedal, abikaasa Jaana on advokaat ja meil on nüüd ka lapselaps – Lasse saab septembris aastaseks.

Jah, need on mu lapsed ja mul on nende üle väga hea meel.

Ütle siis lõpuks salanipp, mis laseb lastest sellised kasvada?

Meie peres kontrollifriiklus täiesti puudub, nad on ise teinud oma valikud ja saavad ise enestega hakkama. Ma teisiti poleks osanud lapsi ka kasvatada, sest mindki pole kunagi keegi sundinud. Tahtsin pilli mängida ja purjetamas käia ja ma sain oma valikud teha. Ja sel juhul pole ka kedagi hiljem süüdistada. Mõtle, kui sa pead oma isa peale kogu elu vimma, et kuram, näe, tahtsin jalgpalli hoopis, aga isa sundis viiulit kääksutama.

Ei, nii ma elada pole tahtnud, ilmselt ei oskaks ka. Ongi kogu nipp.