Tahtest olenematule ravile saadetakse aastas kuni 3000 korda

Psühhiaater Jüri Ennet. Foto: Erakogu

Viljandis tekitasid hiljuti muret juhtumid, kus psühhiaatrilisest abist keeldunud inimene pani toime kuriteo. Juba praegu saadab kohus tahtest olenematule ravile inimesi aastas 2500–3000 korda.

Psühhiaater Jüri Ennet selgitab, et nii nagu aina rohkem noori mehi ei sobi ajateenistusse, kasvab ka psüühiliste haiguste esinemine – paarikümne aastaga on inimeste tervis läinud kehvemaks.

«Mida rohkem on ühiskonnas psüühiliste häiretega inimesi, seda rohkem tuleb ka seda seltskonda, kelle suhtes tuleb kasutada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi,» tõdes Ennet.

Viimasel paaril kuul on Viljandit raputanud kaks juhtumit, kus psühhiaatrilisest abist keeldunud inimene on pannud toime kuriteo.

Viljandi kortermaja trepikojas lõppes aprilli keskel 39-aastase mehe elutee, kui ta jäi juhuslikult ette varem kinnises raviasutuses viibinud 38-aastasele Renele. Rene oli lahti murdnud kasuisale kuuluva relvakapi ja lasi võhivõõra mööduja maha. Rene ema tunnistas hiljem, et oli üritanud poega aastaid ravile saata, kuid psühhiaatriahaigla ei näinud põhjust tahtest olenematuks raviks.

Üle-eelmine kolmapäev leidis Viljandis aset juhtum, kus vastu kultuuriakadeemia maja seina sõitnud kolmekümnendates aastates mees väljus oma Subarust ja asus lähedal asuvaid autosid lõhkuma. Ka tema lähedased olid juba enne palunud, et mees jäetaks tema enda vastuseisust hoolimata pikemale ravile. Psühhiaatriakliiniku kinnitusel selleks alust polnud.

Psühhiaater Jüri Ennet selgitas, et psüühikahäirete puhul, eriti selliste, kus esineb psühhootilisi häireid, puudub inimesel haiguskriitika.

«Kui inimesel on süda haige, siis ta räägib sellest. Kui inimesel on psühhootilised häired, siis ta ise sellest aru ei saa ega aktsepteeri seda ja kui mõni ütleb, et mine arsti juurde kontrollima, siis öeldakse, et mul probleeme ei ole ja mine ise hoopis arsti juurde,» näitlikustas ta.

Kui haiguse kulg on selline, et inimene on ohtlik endale või teistele inimeste tervisele ja elule, tuleb rakendada meetmeid, et ta ennast või teisi ei kahjustaks. «Mina teen neid ekspertiise aastas 50 kuni 80, mõnel aastal ka üle 100,» märkis Ennet.

Ta kinnitas, et pika töökogemusega arsti jaoks see väga keeruline ei ole. «Kui inimesel on toimikus endisi haiguslugusid juba 30 ja seal üle ühe on psühhoosi korral olnud luulud, et välismaiste luureorganitega on vaja võidelda ja Eesti rahva kaistmiseks on vaja sellele vennale kaikaga vastu pead anda, siis on selge, et ta tegutsebki vastavalt nendele meelepettelistele elamustele,» piltlikustas ta. 

Raskem on hinnangut anda esimesel korral. «Reegel on selline, et enne olgu siis nädal aega kauem kui nädal aega vähem,» sõnas Ennet.

Ennet rõhutas, et õnneks on tänapäeval psühhiaatriliste haiguste raviks olemas head ravimid, sh depoorohtusid, mida ei pea iga päev võtma, vaid mida süstitakse arsti juures iga paari nädala tagant.

Psühhiaater rääkis, et igaühel meist on olemas soodumus ühe või teise haiguse tekkeks, kaasa arvatud psüühikahäireks.

«Kui meie elukombed on sellised, et meil on palju stressi, magame vähe, tarvitame narkootikume, siis see eelsoodumus tuleb selle nn kaitsva kihi alt välja,» kirjeldas psühhiaater ja lisas: «Üheks asjaks, mida varem nii palju ei olnud, on kanep, mida nii süütuks peetakse. Neid esimesi karisid, mis vee alt välja tulevad, on rohkem kui rahvas oskab arvata.»

Ennet nendib, et psüühiliste häiretega seltskonda on meil parasjagu palju. «Kui meil elu on stressirohke, ja stressirohke ta on, 40 protsenti noortest on töötud, siis see pinge peab kuskil avalduma,» sõnas ta.

2500–3000 tahtest olenematut ravijuhtu

Tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi saab määrata inimesele, kes ei ole kuritegu toime pannud. See määratakse kohtus tsiviilmenetluses. Sotsiaalministeeriumi andmetel väljastatakse selliseid määrusi aastas keskmiselt 2500–3000.

Kuna tegemist on kinnisesse asutusse paigutamise menetlusega, siis võivad selleks kohtule avalduse teha psüühiliselt haige inimese eestkostja (kui tema teovõime on eelnevalt piiratud) või kohalik omavalitsus. Lähedased seda teha ei saa.

Sundravi määratakse kriminaalmenetlusega (inimene peab enne olema toime pannud kriminaalkuriteo) ja selliseid juhtumeid oli mullu 60.

Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik selgitas, et psühhiaatrilist abi osutatakse kõikidele inimestele samadel alustel ja tingimustel nagu ka teisi tervishoiuteenuseid ja see oleneb inimese tahtest. Põhiseaduse järgi on igal inimesel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning selle piiramine saab toimuda ainult seaduse alusel. Ka tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi määramisega võetakse ära inimese füüsiline vabadus.

Psühhiaatrilise abi seaduse järgi võib patsiendile tahtest olenematut abi osutada kõigi alljärgnevate tingimuste samaaegsel esinemisel:

• Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.
• Haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.
• Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Tahtest olenematut ravi saab rakendada ainult kohtu määrusega. Määruseta võib ravi kohaldada siis, kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.

Kohtu loata võib tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi osutada kuni 48 tundi. Kohtu määrusega võib seejärel tahtest olenematut ravi teha kuni 40 päeva. Edasi tehakse määrus juba kuni kolmeks kuuks. Kroonilised haiged paigutatakse juba vastavasse hooldushaiglasse.

Patsiendi psüühilist seisundit saab kirjeldada tervishoiutöötaja ning ohtlikkust saab hinnata ainult kohus. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida iga konkreetse juhtumi põhjal eraldi. «Erinevad uuringud ja kriminaalstatistika on näidanud, et tihti on psüühikahäirega inimesed hoopis vägivalla ohvrid, mitte vägivallatsejad,» rõhutas Vaik.

Selleks, et vältida tahtest olenematu psühhiaatrilise abi osutamise kuritarvitamist, ei saa patsiendi lähedane anda tema eest nõusolekut psühhiaatrilise abi osutamiseks. «Kuigi patsienti tunnevad enamasti kõige paremini tema lähedased, siis need ei ole neutraalsed otsustama patsiendi tervisliku seisundi ning tema ravivajaduse üle,» märkis Vaik.

Inimese otsusevõime hindamine on Vaigu sõnul üks pädevustest, mida tervishoiutöötajad oma pika väljaõppe jooksul õpivad, lähtudes heast tavast ja ravijuhendist. Süsteem, et patsient annab ise nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks, on tema kinnitusel loodud inimese iseseisvuse ja enesemääratlusõiguse kaitseks ja see kehtib kõikidele patsientidele.

Sotsiaalministeerium kinnitas, et ei saa anda hinnangut, kas üle-eelmisel kolmapäeval Viljandis aset leidnud juhtumiga talitlesid tervishoiuteenuse osutajad õigesti või mitte. Hinnangu võib anda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon, kuhu saavad pöörduda juba patsiendi lähedased.