Arvamus: Eesti ei saa lubada endale teist Arnold Rüütlit

Arnold Rüütel Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Põhjamaade ja Läänemere piirkonna uudiseid kajastavas ajakirjas UpNorth ilmus Eesti presidendivalimisi puudutav arvamuslugu, milles leiti, et järgmine president peaks kindlasti olema välispoliitikas aktiivne.

Alljärgnevalt avaldab Postimees Mel Huangi arvamusloo lühendatud ja toimetatud kujul:

Eesti presidendi võim on osutunud suuremaks, kui võiks arvata

Olgugi et erinevalt teistest parlamentaarse riigikorraga maadest peetakse Eesti presidendi võimu nõrgaks, on tegelikkus osutunud sageli vastupidiseks. Sõltub sellest, kas riigipea on otsinud võimalusi oma mõjuvõimu suurendamiseks. Näiteks viimase aastakümne jooksul on nähtud, et president osaleb aktiivselt välispoliitikas. Samas on ta teadlikult arvestanud oma tegemistes põhiseaduslikke piire ja seda eriti siseasjades.

2006. aastal, mil Ilves valiti ametisse, arvasid paljud, et Eesti maine väikeriigina, kes suutis eelnevalt oma diplomaatilist kaalu tugevdada, vähenes Arnold Rüütli ametisoleku ajal. Kindlasti mängis Rüütel tähtsat rolli suhtlemisel selle osaga rahvast, kes tundis end ebakindlalt Eesti kiire arengu ja ELiga liitumise tõttu. Vaieldamatult oli Rüütlil puudus sellisest aktiivsest diplomaatiavõimekusest, mis oli olemas tema eelkäijal president Lennart Meril. Teisest küljest ei igatsenud nii mõnigi Rüütli ajal taga Meri pealetükkivust, mis tõepoolest kompas põhiseaduse piire ja lõi murettekitavaid võimalusi halbadeks pretsedentideks.

Kahekordse endise välisministri Toomas Hendrik Ilvese valimisega presidendiametisse sai Kadriorg jälle tugeva käe välispoliitikas. Paljudel juhtudel on Ilves oma kahe ametiaja jooksul tegutsenud riigi esidiplomaadina rohkem kui välisminister (kelleks oli peamiselt Urmas Paet), kellel oli pigem tugiroll. Seda oli näha mitte ainult USAd ja NATOt puudutavates suhetes, milles Ilves endise Eesti saadikuna USAs on märksa pädevam, vaid ka ELi teemadel, kui president mängis kriitilistel hetkedel suuremat rolli kui peaminister – näiteks Kreeka võla/abiprogrammi kriisi ajal. Üldiselt ei ole selline võimujaotus tekitanud sellisel määral probleeme, kui oleks võinud arvata.

Ilvese rolli ei tohiks alahinnata

Rolli, mida Ilves on kümne aasta jooksul täitnud, ei tohiks alahinnata. Eesti on tugevdanud oma diplomaatilist kaalu. Eriti oma jõulise tegevusega tehnoloogia- ja kübervaldkonnas on Eesti saanud Ilvese ajal läänes üheks juhtivaks eksperdiks küberkaitses ja –strateegias. Eestil on tänu oma poliitikale ja Ilvesele püüdlustele selline koht USA poliitikategijate ja julgeolekutöötajate hulgas, mida paljudel teistel riikidel pole. See on midagi, mida kadestavad teised Balti ja isegi Euroopa riigid.

Isegi kui kohalik Eesti meedia pisendab Ilvese pingutusi, jäädakse tema presidendiametiaega meenutama kui kõige tähtsamat ja efektiivsemat riigi ajaloos. Ta ei kombanud presidendi võimu põhiseaduslikkuse piire nagu Meri ega jäänud varju nagu Rüütel. Ilves määratles oma rolli nii, nagu nägi seda sobivat konstitutsiooni piiridesse ja suurendas oma mõjukust nii kodus kui ka välismaal Eesti hüvanguks. Ja nüüd on raske tema suurtesse jälgesse astuda.

Käesoleva artikli mõte ei seisne Ilvese järeltulija väljaselgitamises. See ei ole arutlus selle üle, kes on kõige kompetentsem, kes on kõige rohkem või kõige vähem Ilvese moodi jne. Ilves lõi oma tegutsemisstiili nii nagu teema eelkäijad Meri ja Rüütel. Kes järgmine president ka olema ei saa, on see tema enda teha, milline hakkab välja nägema tema stiil.

Tulevane president peab olema riigi sümboolne liider

Esiteks, isik, keda valitakse presidendiks, peab olema võimeline olema riigipea - riigi sümboolne liider. Ta peab olema selline, keda rahvas austab ja kellega võib keerulistel aegadel ja kriisides arvestada. Keegi, keda tahetakse riigi esindajaks.

Isegi suhteliselt nõrga presidendivõimuga parlamentaarsetes demokraatiates  ei ole see kunagi hea, kui president osutub nõrgaks või tema ametiaeg kaoseks, nagu juhtus selle aastakümne alguses Saksamaal, kui kaks presidenti (Horst Köhler ja Christian Wulff) astusid mõlemad pärast kaht aastat tagasi, kahjustades nii presidendiameti usaldusväärsust. Itaalia, kus presidendiametit peetakse ostetavaks ja müüdavaks, vajas ühel hetkel ootamatult, et endine vastuoluline kommunist Giorgio Napolitano juhiks riiki läbi kõige hullema. Teisisõnu, kui põrgu lahti läheb, oodatakse eeskätt presidendilt, et ta juhiks rasketel aegadel riiki selge peaga.

Teiseks, presidendiks valitu peab olema võimeline ühendama riiki, st esindama kõiki.

Kuigi Meri ja Ilvest nähti pigem elitaarsetena, esindasid nad kogu rahvast siiski edukalt. Sama võib öelda Rüütli kohta. Kuigi eliit mõnitas Rüütlit, sai ta hästi hakkama erinevate osapoolte ühendamisel, eriti ELi liikmeks astumisel. Järgmine president peab suutma eestlasi ühendama.

Järgmine president ei tohiks kindlasti olla lõhestav isiksus, kes saavutab edu vastandava poliitika toel - seda eriti rahvusprobleemide puhul. See on Eesti jaoks keeruline ja potentsiaalselt plahvatusohtlik teema, mis nõuab kedagi, kes on kõikide osapoolte austuse ära teeninud. Hoolimata varasemast kartustest, pole üllatav, et Ilves on saanud populaarseks vene emakeelega noorte seas, sest ta on palju pingutanud, et olla ka nende president.

Kolmandaks peab presidendiks valitu olema maailmaareenil mõjus. Rüütel tegi head tööd, «müües» Euroopa Liitu astumise Eesti rahvale, aga ta oli ebakompetentne maailmaareenil. Seda mitte ainult tema keelebarjääri, vaid ka tema nõukogude mineviku tõttu. Rüütel ei suutnud end muuta samal viisil kui leedukas Algirdas Brazauskas, keda nõukogude mineviku tõttu rohkem kritiseeriti.

Eesti järgmine riigipea peab olema võrdväärne Putini ja Obamaga

President peab meie ebakindlal ajastul olema täiesti valmis kõikideks rahvusvaheliste suhete aspektideks, seda eriti julgeoleku ja kaitsepoliitika küsimustes. See amet on liiga tähtis, et õppida seda käigupealt ajal, mil revanšistlik ja agressiivne Venemaa põhjustab regioonis ja ka maailmas kaost. Venemaa hindab jõudu. Kellest iganes saab järgmine president, peab ta olema võimeline seisma võrdväärsena teiste riigipeade seas, kaas arvatud Vladimir Putin ja Barack Obama (ja tema järeltulija).

Eestit kahjustaks kõige rohkem president, kes ei saa aru Eesti rollist maailmas ning ei suuda tugevdada Eesti diplomaatilist kaalu Washingtonis või teistes pealinnades ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Lühidalt, Eesti ei saa praeguses geopoliitilises olukorras lubada endale teist Arnold Rüütlit.

Eesti vajab presidenti, kes võtaks vastu rasked väljakutsed, millega riik silmitsi seisab. Eestil on aeg särada! Oleks kahju, kui ebaefektiivne või kohmaks president rikuks kõik, mis on möödunud aastakümnendil raske tööga saavutatud.