Poliitikud vestlusringis: töö, mitte puudus

Riigikogu valimised. Foto: Pm

Kutsusime majandusteemalisse vestlusringi Eiki Nestori (SDE), Kalev Kallo (Keskerakond), Juhan Partsi (IRL), Marek Strandbergi (Rohelised) ja Jürgen Ligi (Reformierakond). Vestlust jälgis arvamustoimetaja Marti Aavik.

Vestlusringi saab juhtida karmi käega, poleks ka raske punkt-punktilt läbi kapata mingit ankeetküsitlust. Aga on veel üks võimalus: hiilida loodusvaatleja ettevaatlikkusega, häirides huviobjekte võimalikult vähe, et näha nende loomulikku olekut. Just viimase variandi ma valisingi. Marti Aavik (edaspidi M.A.)
----------------------------------------------------------------

Poliitikute sõnad selle kohta, milliseks võiks nende vestlusring kujuneda (nimesid eristamata):

Kas teeme viisakalt või huvitavalt? – Huvitavalt võiks teha. –  See tähendab ebaviisakalt.  – Mõnikord võiks ka viisakas ja soliidne olla.  – Ebaviisaka käitumise vahel võiks ka huvitav olla.

Marti Aavik: Eelmisel nädalal käisid teie erakonnakaaslased sotsiaalpoliitika vestlusringis ja ei vastanud küsimusele, mis töötusega ette võtta. Nad ütlesid hoopis, et kui majandus hakkab kasvama, siis töötus kahanebki. Mida saab riigi poliitika tasemel majanduses teha sellist, mis töötutele ja parema palga ootajatele lootust annaks?

Juhan Parts: Tulebki keskenduda majanduskasvule. Meil on kaks põhilist lähenemisnurka töötuse küsimusele. Üks on ettevõtlus ja teiselt poolt ei saa me ka järgnevate aastate jooksul tähelepanuta jätta tööprogramme ja täiendusõpet. Osaliselt tuleb jätkata neid programme, mida me kriisi tingimustes tegime, et aidata töötuid inimesi tööturule tagasi.

Keskne küsimus on, et tuleb kaotada tööandjate karistamine erisoodustusmaksuga, kui nad maksavad kinni töötajate tasemeõppe. Ma arvan, et ettevõtete tasemel tehakse efektiivsemaid otsuseid kasutamaks seda, mida haridussüsteem pakub.

Tööturumeetmete muutmisel peame olema paindlikud, sest olukord on muutumas. Kvalifitseeritud tööjõu puudus hakkab taas ettevõtetes tekkima. 2009. aastal seda polnud.

Jürgen Ligi: Majanduse sisu peab kogu aeg paranema, mitte lihtsalt mahud. Praegu on tootlikkus kõvasti kasvanud, mis tähendab, et tehakse sama asja väiksema arvu inimestega. Nii ongi meil tööturul probleemid teravad. Ühelt poolt on inimesi, keda majandus ei võta vastu. Teiselt poolt on palju erialasid, kus töökohti on rohkem kui töösoovijaid. Seepärast ongi pikaajaline lahendus haridus ja ümberõpe. Tööpuudus on majanduse struktuuri küsimus, peame liikuma kasumlikuma tootmise poole. Riigi ülesanne siin on maksu- ja õiguskeskkonna loomine, investeeringud infrastruktuuri ja kindlasti haridus.

Täpsustuseks Juhanile, et ega koolitamist ei karistata erisoodustusmaksuga. Jutt on vaid väikesest osast ehk tasemeõppest, mille pealt võetakse ettevõtetelt erisoodustusmaksu. Eraisikutel on praegugi igasugune koolitus tulumaksust vaba. Leppisime muutuses kolme erakonnaga kokku juba enne kriisi, aga ei jõudnud kokkuleppele selle korrastamises, et väga palju turismi, hobindust ja meelelahutust läheb praegu üksikisikutele tulumaksuvabalt. Koolitus ei ole kontrolli all – võid õppida nõiaks ja saada selle eest tulumaksu tagasi. On palju juhtumeid, millele tuleb moraalselt otsa vaadata. Kui me kõik vabaks laseme, siis pakutakse koolitust maksuvaba palgana. Teiseks peab kaaluma, kui oluline mingi koolitus ühiskonna jaoks on ja kas selleks tuleks loobuda maksurahast.

Eiki Nestor: Majanduskasv mõjub töökohtadele mõni aeg hiljem – seda me praegu näeme. Töö tehakse ära efektiivsemalt kui varem ning uued töökohad nii kiirelt ei teki. Minu meelest on lahendusi kolm. Kõige tähtsam on, et tekiks rohkem töökohti, mis nõuavad paremat haridust ja mille eest makstakse suuremat palka.

Me esitasime kaheksandat korda eelnõu tasemekoolituse erisoodustusmaksust vabastamiseks, mida parem­erakonnad ei toetanud…

Ligi: Oleme nüüd täpsed, see oleks sellisel juhul olnud penisonide ja raviraha arvel. Meil peab olema kindlus, et maksu alt vabastatakse avalikes huvides olev tööga seotud koolitus.

Nestor: Meil on tõesti olnud suur debatt omavahel, möönan. Mina siiski usun ettevõtjate tarkusesse. Ma ei usu, et üks äriettevõte tasemekoolituse sildi all hakkab koolitama nõidu.

Ligi: See pole usu küsimus.

Nestor: Miks ta peaks seda tegema? Nii tervise kui tasemekoolituse kulude erisoodustusmaksust vabastamisel võiks riigi tulud maksimaalselt väheneda kümme miljonit krooni. Teiseks on vabad töökohad ja inimesed, kellel pole tööd. Eesti kulutab praegu ELis kõige vähem nii ühe töötu kohta kui ka protsendina SKTst. Me peame suurendama neid kulutusi vähemalt kaks korda. Kolmas on, et ei karistaks erisoodustusmaksuga diplomiga lõppeva hariduse kinnimaksmist tööandja poolt.

Ligi: Erialast koolitust saab ettevõte ka praegu kuludesse kanda. Tasemekoolitus on ainult terminoloogiline täiendus. Meil pole tegelikult erimeelsusi muus kui selles, et kui anda võimalus maksta palka sellistes hüvedes, siis ettevõtted hakkavad seda massiliselt tegema. See on elementaarne. Sellise soodustuse hind on kümnetes miljonite eurodes. Seda, et mis tahes hobindus saab maksusoodustuse, ei tasu tööpuuduse lahendamiseks nimetada.

Kalev Kallo: Küsimus oli, et mis töötuid kohe aitaks. Paljud asjad, mis siin räägiti, on mõjusad, aga pikemas perspektiivis. Toetan erisoodustusmaksu kaotamist tasemekoolitusele.

Täna ja kohe (ma tean, et see teile ei meeldi) peaks ka riik sotsiaalsete töökohtade loomisele mõtlema ja seda riigieelarvest finantseerima. Kõige suurem kaotus on, kui pikaajalist töötut ei suudeta tööharjumuse juurde tagasi tuua. Meil on konkreetne ettepanek, et tööandja vabastataks üheks aastaks sotsiaalmaksu maksmisest, kui ta võtab pikaajalise töötu tööle.

Parts: Jätkan praegu-ja-kohe-juttu. IRL ja Reformierakond pole investeerinud propagandasse, aga töökohtade loomise programm on kokku neli miljardit krooni. Rääkimata sellest, et riigi investeeringute kasvatamine toetab nõudlust väga erinevates, ka lihtsamat tööd pakkuvates majandussektorites. Näiteks suured ehitushanked.

Suhtlen erinevate bussiettevõtetega ja ka Tallinna TAKiga. Nende mure on, et mis nüüd reisisaatjatega teha. Inimesi on sealt palju läbi käinud, aga mingit tööharjumust seal ju ei tekki. Sisu oli täiesti läbi mõtlemata.
Ka sotsiaalsete töökohtade poliitika tuleb õigesti paika saada. Ma tahan, et valijad teaksid, et oleme sellele kõvasti panustanud...

Kallo: Valijad ei saagi neist teada, sest te pole neid teinud.

Parts: Vaata, kus töökohad on tekkinud viimase aasta jooksul. Need on massiivsed arvud.

Marek Strandberg: Paljude majandusprotsesside, ka töökohtade loomise mõttes on 2011. aasta juba lõppenud. Äkilisi muutusi ilma riigieelarvet märkimisväärselt kehvemasse seisu panemata tööturul tekitada ei õnnestu. Seepärast tuleks rääkida olemaolevate vahendite kasutamisest oluliselt pikemas perspektiivis. Majanduse struktuuri parandamiseks ja ennekõike arukate investeerimisotsuste tegemiseks. Inimeste säästude maht on praegu suurusjärgus 60 miljardit krooni. Riigi roll, kui tal seda vahetus majandamises üldse on, saaks olla püüda teha investeeringud, assisteerides inimeste sääste. Soodustades investeerimist mõningatesse sektoritesse. Mida kiiremini inimeste majandusaktiivsus kasvab, seda parem.

Lisaks loomulikult investeeringud haridusse, ilma milleta ei tule siia ükski välisinvesteering. Haridus on ettevalmistus selleks, mis juhtub viie kuni kümne aasta perspektiivis. Meie veendumus on, et pelk maksuküsimuste mudimine ei saagi anda mingit tulemust, kui ei tegeleta otseselt tööviljakusega.

Ligi: Veel pole nimetatud majanduskeskkonna stabiilsust Euroopa tasemel. Põhiline risk on praegu võlakriis, riikide võlad. Eestil on olnud tohutult abi sõnumist, et meie rahandus on korras. Ma ei räägi siin abstraktselt. Puutun nende teemadega kogu aeg rahvusvahelisel tasemel kokku ja ka Euroopa Komisjoni veendumus on, et riikidel, kes ei pea tõstma makse, kes ei äga võlakoorma all ja keda usaldatakse, on väljavaated majanduse arengus, kaasa arvatud tööhõive paranemisel, väga palju paremad. Nende hulka kuuluvad Eesti, Rootsi, Soome, Holland, Saksamaa. Eelarveteemat ei tohi alahinnata.   

Nestor: Ärge laske ennast hullutada suurtest arvudest, mida Juhan Parts nimetas. Tema öeldud neli miljardit krooni on valdavalt ELi raha, aga see peaks olema kaks korda suurem.

Sotsiaalsetest töökohtadest – reisisaatmisega on loodud petlik mulje. Kui inimene sõitis aasta bussis, siis ta ei õppinud seal ju midagi. Sotsiaalse töökoha loomine peab olema sisuline. Tallinnas on näiteks palju hooldamata vanainimesi, aga hooldajale ei saa kollast vesti selga panna ja teda iga päev näidata.

Kallo: Keegi polegi öelnud, et sotsiaalne töökoht peab arendama ja olema igavene. See on esmaabi. Tallinnas leidsid paljud, kes olid bussisaatjad, olukorra paranedes oma erialal töö  ega pidanudki midagi muud õppima.

Nestor: Selles ju probleem ongi, et enamik oli seal aasta ära ja nad jõudsid hoopis teise kohta, mille nimi on töötukassa.

Parts: Tuleks majanduskeskkonna juurde tagasi. Poliitika muutus võiks olla, et me võimalikult palju diskuteeriks ühe või teise otsuse mõju üle majanduskasvule. Oleme IRLis veendunud, et ühe-kahe protsendi jagu mõistlikku majanduskasvu juurde tuua on valitsuse tahte küsimus.

Kõige hullem, mis saab juhtuda, on astmelise tulumaksu kehtestamine. Olen Ligiga ühte meelt, et sõnumit stabiilsusest on vaja, kuid stabiilsus ei tohi tähendada, et me ei märka maksukeskkonnas muutmise võimalusi, mis avaldaksid kiiresti mõju ettevõtlusele ja töökohtadele.

On kaks asja, mis tuleb kohe ära teha. Esiteks tööjõumaksude alandamine. Isegi töötuskindluste makse alandamine protsendi võrra oleks selge signaal investoritele. Teiseks, kui tahame kallimaid töökohti  Eestisse, tuleb sotsiaalmaksu lagi kiiresti ära teha.

Nestor: Nii et sinu arvates on odav tööjõud endiselt Eesti mootor?

Parts: Vastupidi, aga odav ja kallis on alati suhteline – näeme oma hinda konkurentsis teiste riikidega. Areng toimub nii keerukama kui ka lihtsa töö tasemel järk-järgult ja odavuse latt kogu aeg tõuseb.

Ligi: Jutt on tootlikkuse ja hinna suhtest. Siin ei tohi konkurentsivõimet kaotada. Maksukeskkonna osas tahan täpsustada. Nõus, et tööjõumaksud on meil liiga suured, aga meil on endiselt eelarvepuudujääk. Arvestades minu kogemust sinu erakonnaga kulude kokkuhoidmise koha pealt…

Parts: Vastupidi, Jürgen, nüüd ma pean sind katkestama…

Nestor: Ma pean teid mõlemat katkestama…

Parts: Sa pead tegema mõistlikke kulusid, mis aitab majandust struktuurselt muuta…

Ligi: Juhan, see on õige, aga te olete kõik mitmekordselt…

Parts: See jutt, ma lükkan selle täielikult tagasi…

Ligi: Lase, ma lõpetan…

Parts: Ma ei saa lasta rääkida sul valet, sest praegu ma olen juures. Kui sa räägid…

Ligi: Ma siis täpsustan. Ma ei hakka kabinetiarutelusid nimetama, aga küll on olnud eesmärgiks maksimaalsed põllumajandustoetused, hariduskulude pidev kasv, kaitsekulude kaks protsenti. Viimast kahte me mõlemad toetame, aga saame sellest rääkida juhul, kui õnnestub kokku tõmmata ka kulusid. Kui me kulusid kokku ei tõmba, siis ei tohi eelarvet tuua ohvriks maksualandamistele.

Maksumudel, mida rahvusvaheliselt aktsepteeritakse kui kasvusõbralikku ja keskkonnasõbralikku – need ei välista üksteist –, on maksustada tarbimist ja vara omamist ning vähem tööjõudu ja tulusid. Nii IMF kui ka maailma praegune suurim autoriteet maksunduse alal – OECD – järjestavad sel viisil. Kõige halvem maks majandusele on ettevõtete tulumaks, teiseks tööjõumaksud. Kõige kindlam on kinnisvaramaks. Nende vahele jäävad tarbimismaksud. Olen iga kahe nädala tagant Euroopa Liidu aruteludel ja suund on just selline. Kui sa, Juhan, tahad tööjõumaksude alandamisega kiirustada, siis ütle, kas sa tuled kaasa kulude vähendamisega.

Parts: Oleme kogu aeg pooldanud riigieelarve tasakaalu, aga peame majanduspoliitikasse riigi tasemel tooma ka keerukamaid samme, mis mõjuvad kiiresti ja hoogustavad majanduskasvu.

Toon väga lihtsa näite sellest, mida me oleme koos teinud. Selleks et saada siia rohkem turiste, tõime lennujaama tasud alla. Sellega parandasime lennujaama konkurentsivõimet ja  näeme turistide arvu kasvu. See tähendab kohe töökohti ja tulu riigieelarves. Riik tegi äriliselt väga kasuliku projekti.

Sama lugu on ka tööjõumaksudega. Kui töötuskindlustuse makset alandada, siis see raha jääb inimestele kätte, hoogustades riigisisest tarbimist. See raha jääb kätte ettevõtetele, kes saavad selle uude kasvu investeerida. Seeläbi riigieelarve võidab.

Ligi: Juhan, ära agiteeri, tegelikult me ju olemegi nii kokku leppinud.

Parts: Meile ju püütakse ette heita, et riigieelarve tasakaalu püüdmine on mingi tohutu paigalseis ja staatika – see on ebaõiglane süüdistus. Aga me saame olla veel aktiivsemad.

Strandberg: Jürgeni jutust kostnud jutt kinnisvara maksustamisest…

Ligi: Ma ei ole seda pakkunud. Ma rääkisin, kuidas OECD maksuliikide mõju majandusele järjestab.

Strandberg: Ma loodan, et see ei saa teemaks niipea.

Ligi: Ka mina loodan seda.

Strandberg: Kui meil on jutt õhukesest riigist majanduslikus mõttes, siis tegelikult on õhuke meil eelkõige inimeste varaline seis.

Ligi: Täpselt.

Strandberg: Inimeste vara akumulatsiooni pidurdada oleks suurim rumalus. Kui kinnisvara maksustatakse rohkem, siis keskenduvad inimesed muule kui elukeskkonna parandamisele ja see viib loomulikult elukeskkonna halvenemisele.    

Ligi: Meie inimeste vara on laenudega nii koormatud, et me ei saa sinna mingit maksu otsa panna. Sellepärast pole see ka tõsiseks teemaks tõusnud.

Strandberg: Eesti on investeerimiskeskkonnana atraktiivne eelkõige siis, kui on tagatud erinevad innovatsioonimehhanismid ning kui meil on võimalikult universaalse ning erialalises mõttes täpsustumist võimaldava haridusega seltskond.

Ma ei arva, et maksud mõjutaks tänapäeval väga palju investeerimishuvi, mis lähtub uuest majandusolukorrast. Peame valmis olema arenguks, mille olemus on natuke teine. Usk piirideta kasvu hakkab kahanema, sest ressursipiirid on ees.

Nestor: Kui ma tohiks olla vahekohtunik kahe ministri vaidluses, siis IRL on olnud erakordselt tugev kulude kärpija loosungites, aga praktilises tegevuses ei ole see suurt kajastunud…

Parts: Eiki, ole korrektne…

Nestor: Mina teile seda ette ei heida.

Parts: Need sinu hinnangud on sügavalt parteipoliitilised ja ma ütleksin, et isegi amoraalsed…

Ligi: Ära kurjusta Eikiga, ta ei ole nii paha.

Parts: Ma pean kurjustama. Räägi tõtt, Eiki. Sina oled ju jäänud meil ainsaks sotsiks, kellelt võiks oodata tõe kuulutamist.

(Kasvanud kära ja pinge lahendas üldine naerupuhang.)

Nestor: Ma ei saa nõustuda, et meie kasvuvõimalused oleksid odavas tööjõus. Nii nagu toodi tänuväärne näide lennujaamast, tuleb teha paljudes teistes kohtades. Me kulutasime selleks, et tulud oleksid suuremad.
Ka töötuabiraha maksmine on investeering, et inimene ei kukuks ära. Kui me odavuse soovist edasi ei lähe, siis jõuame täpselt samas seisus järgmisse majanduslangusesse. Kui räägime tuleviku maksupoliitikast, siis mina arvan, et käibemaksu võiks alandada ja omandimakse tõsta.

Ligi: Tarbimismaksud on praegu Euroopas põhiline eelarvete päästmise vahend.

Nestor: Euroopas keskmiselt on tarbimismaksude osa eelarvetuludes palju väiksem kui meil.

Ligi: Aga sellepärast, et neil on varamaksud. Jumal tänatud, et meil ei ole neid, sest meie inimeste kogutud vara on niivõrd väike.

Parts: Eiki, sa räägid endale vastu. Sisuliselt on tööjõumaksud efektiivsuse maksustamine. Ühtpidi tahame odavusest pääseda ja ülespoole ronida. Teistpidi tahad sa panna rõhku nendele maksudele, mis maksustavad efektiivsust ega soodusta säästmist.

Nestor: Me oleme pikka aega omandi maksustamisega oodanud. Kui memm sai tagasi maja, mida oli niigi raske üleval pidada, oleks olnud väga ebaõiglane teda veel maksuga koormata. Edasilükkamine on olnud mitmetel põhjustel arusaadav. Aga see aeg hakkab paraku ümber saama.

Parts: Ütle üks põhjus, miks me peaks seda tegema hakkama. See on 19. sajandi maksuportfell, mida te pakute. Miks maksustada omandit, kui võime maksustada tarbimist?

Strandberg: Kinnisvara maksustamine oleks Eesti oludes majanduslikult täiesti hullumeelne.

Ligi: See oleks sotsiaalselt vale, aga majanduse koha pealt on kinnisvaramaks kõige ohutum…

Strandberg: Ta võib küll ohutum olla, aga kui me käsitleme maksu kui majanduse struktuuri suuna andjat, siis maa kasutamise intensiivsuse suurendamine ja suuna muutmine ei ole praegu vajalik ega mõistlik.

Kallo: Primitiivne ja eranditeta maksusüsteem on saanud meie riigi majandusraskuste üheks põhiliseks põhjustajaks. Investeeringute vabastamine tulumaksust, mida Eesti suure eduna reklaamitakse, ei ole siia kunagi toonud arvestatavaid investeeringuid. Küll aga kinnisvaraspekulante. Välismaalased viivad tulusid maksuvabalt Eestist välja…

Ligi: Ei vasta tõele. Täna esitletakse sõltumatut uuringut – tule ja kuula…

Kallo: Hiljuti oli uudis, et pangad teenisid teenustasude pealt üle miljardi, kõik viiakse vabalt välja. Kriisi läbis ELis kõige paremini Poola, kus on astmeline tulumaks. Kõige halvemini läks Balti ja Balkani riikidel.

Ligi: Poola zlott devalveerus lihtsalt kolmandiku võrra – mõõda nende majandust eurodes ja siis räägi edust.

Kallo: Suurriikidest on kõige edukamad Hiina ja Brasiilia, kus on astmeline tulumaks. Halvasti läheb Venemaal, kus on ühetaoline tulumaks. Astmeline tulumaks stabiliseerib majandust rohkem kui ühtlane tulumaks. Me ei peaks rääkima, nagu teie tegite, et kui majandusel hakkas kehvemini minema, siis tõmbame palkasid alla. Ei ole tarvis. Kõrgemat palka tuleks rohkem maksustada.

Ligi: Kulla mees, palgad vähenevad kriisi ajal ja sa saad maksu topelt vähem, kui sa seda teed lähed… see on kõige halvem meetod üldse.

Kallo: See on solidaarsuse põhimõte ja aitab palju paremini igasugustest kriisidest välja tulla. Kui me üldse tahame, et majandus tulevikus enam ei kukuks 15 protsenti sellel ajal, kui teistel kukub kaks kuni viis protsenti, siis tuleb kiiresti astmelisele tulumaksule üle minna. Ja kiiresti tuleb ka minna normaalsele ettevõtete tulumaksule, seda küll meie programmis veel ei ole, aga…

Parts: Uskumatu, et maksude tõstmine elavdab majandust!

(Järgnenud kärast kostab kõigi osaliste hääli. Mõned lõpetatud laused õnnestub siiski kirja panna.)

Kallo: Tänu sinu maksusüsteemile, ütle, miks meie majanduslangus oli 15 protsenti?

Ligi: Miks on praegu Eesti tõus kiirem kui teistel?

Kallo: Kõigepealt 15 protsenti alla ja nüüd mõned protsendid üles ja hõiskame suure rõõmuga?

Ligi: Eks see Savisaare majandusministriks olek natukene kuumendas majandust üle küll…

Parts (Kallole): Las ma seletan. Te läksite valitsusse, tegite oma KERE diili, hullutasite Ligi ja ta sõbrad Reformierakonnast ära…

Kallo: Sõnajärg ei ole veel sinuni jõudnudki…

Strandberg (loomulikult naerdes): Miks siit küll teleülekannet pole?

Parts: Hullutasite Reformierakonna ära ja tõstsite palku üle mõistuse kiirelt.

Ligi: Juhan, kogu ühiskond läks üle piiride. Kõik olid osalised, ei saa valitsuse süüks kõike ajada…

Parts: Ajasite buumi mulli nii suureks ja lõpuks see lõhki läkski…

(Kära tõusis Postimehe koosolekuruumi laeni, lindilt pole võimalik seostatud lauseid üles kirjutada. Teie alandlik teener ajakirjaniku isikus sekkus.)

Nestor: Peale riigieelarve täitmise on igal maksul ka teine funktsioon – maksude abil saab reguleerida tarbimist. Kaudsete maksude häda on, et nad mõjutavad inimesi erineval moel…

Ligi: Ei vasta tõele. Kes rohkem sööb, maksab rohkem. Kes rohkem autoga sõidab, maksab rohkem.

Nestor: Kelle raha ära kulub, maksavad oma tuludest suurema osa riigile, ja need, kellel alles jääb, väiksema. Astmeline tulumaks ei ole mingi Savisaare väljamõeldis, vaid seda kasutatakse lihtsalt selleks, et ühtlustada tulude jaotust üksikisikute vahel.

Ligi: See on eelmise aastatuhande vaade maksupoliitikale.

(Ja jälle tõusis kära.)

Aavik: Kas on mingisugune majanduse valdkond, mida riigi poliitika abil peaks püüdma upitada?

Ligi: Põhiliselt hariduse kaudu. Ettevõtlustoetuste osas tunnustan arengut ja midagi ei ole seal iseenesest väga halvasti, aga mängus on tohutud summad. Nagu kõigis ühiskonna valdkondades, peab ka ettevõtlustoetustes fokuseerimine ja riskide hindamine paranema. Aga et me ministeeriumist ütleksime täpselt harud ette… Teame huvitavaid valdkondi, aga kui hakkame neid jäigalt loetlema, siis esiteks ei leia me Eesti väiksuse tõttu ettevõtjat, kes just sinna raha tooks, ja teiseks jätaksime sellisel juhul kindlasti midagi ebaõiglaselt välja. Prioriteet on lisandväärtus ja keerulisemad tooted, aga ei saa öelda majandusharude kaupa, et me täpselt teame, millele tähtsaimana panustada.

Nestor: Mina väga toetan, et suund tuleb seada targematele ja suuremat lisandväärtust andvatele töökohtadele. Samas tahaks siinkohal rääkida sotsiaalmaksu lae ideest. Kui teha seda kaabaklikult, siis langeb suurem koormus väiksema tuluga inimestele. Kui teha kuidagi ausamal teel, siis tööandja kulutused tööjõule ei vähene – mis jääb riiklikust sotsiaalkindlustusest saamata, tuleks teisiti kindlustada ja see maksab veel rohkem. Paljud Euroopa riigid, kus sotsiaalmaksu lagi on kehtestatud, tunnistavad ise ka, et see oli läbikukkumine…

Ligi: Ütle nende riikide nimed ka…

Nestor: Kui meil seda viga korratakse, siis jõuame sama teadmise juurde. Aga eelis peab olema nendel töökohtadel, kus loodav lisandväärtus on suurem.

Parts: Küsimus oli kasvuvaldkonnas. Riik teeb väga suuri ressursside suunamise otsuseid. Kindlasti ei saa me ühtegi valdkonda välistada, aga endale aru anda, mida peame kasvuvaldkondadeks, on hädavajalik. Me ei saa rääkida ainult info- ja biotehnoloogiast või materjaliteadusest. Peame vaatama, kus meil on looduslikke eeldusi ja ajaloolisi kogemusi, ning neid edasi arendama.

Võime avastada, et mõni valdkond, millest me arvame, et see on Eestis võimatu, on täiesti võimalik. Kallis Šveitsis on tekstiilitööstuses kaks korda rohkem töökohti kui Eestis. Šveitsi tekstiilitööstuse töötaja tasu on kaheksa korda suurem kui Eestis. Aga meil ütlevad analüütikud, et palgad on liiga suured võrreldes Aasiaga, mille juurde käib mõte, et tekstiilitööstusel ei ole Eestis perspektiivi. On küll, kui tehakse tootearendust, tööd lõpptarbijaga jne.

Oleme võimsalt raha pannud teadusesse. Siin on küsimus, kas see läheb üldiselt teadmiste ja kultuuri arendamiseks, mis on ka vajalik, või on ikkagi mingi võimalus siduda teadust ka Eesti inimeste heaoluga.
Aga kui teha paber sektorite loeteluga, siis hakatakse seda tõlgendama kitsendavalt ja see pole kooskõlas avatud majanduse toimimisega.

Kallo: Arengufond püstitas küsimuse, kas Eesti-suurune riik suudab kümnetel suundadel maailma tasemele murda. Kui riik panustaks mõnele valdkonnale, oleks lootust eduks. Aga see tähendab, et teised jääksid kõrvale ja meie väikeses ühiskonnas tuleb sellest kohe tüli. Samas tuleks kuidagi konsensusele jõuda ja see ongi küsimus ettevõtjatele, teadlastele, kõigile. Hirm on, et kui killustame, ei saavuta me üheski valdkonnas edu.

Ligi: Lõpuks ei tee läbimurret riik, vaid see on küsimus, kas konkreetne projekt õnnestub või mitte.

Kallo: Riik saab ressursi toeks panna. Kas kahe või kolme suuna kindlaksmääramisest võiks abi olla?

Strandberg: Me saame kala püüda, aga me ei tea, kuskohas ta näkkab.

Parts: Kui vaatame oma majanduse struktuuri teistpidi, siis see on väga haraline. Ja see on ju hea, riskide jagamine – kui ühes hakkab halvemini minema, siis teises võib minna hästi. Peame vaatama, mis meil on juba olemas, nagu metsandus või põlevkivi. Minu meelest on häda selles, et me oma haridusotsustes tahame öelda, et need on perspektiivitud. Tegelikult tuleks just nendes sektorites innovatsiooni abil taotleda tootlikkuse kasvu. Ühtegi sektorit pole põhjust lihtsalt niisama lootusetuks pidada.

Strandberg: Remargi korras ütlen, et majandused pole edenenud mitte astmelise või muulaadse maksusüsteemi tõttu, vaid vaatamata neile. Majanduse eeldused on kindlasti hoopis mujal ja maksud on paratamatult maitse küsimus, mida ühiskond üht- või teistpidi otsustab.

(Strandberg esitas talle omaselt ja väga huvitavalt kokkuvõtte uuest arvepidamisest loodusressursside üle ning vajalikest rahvusvahelistest kokkulepetest ses vallas, aga kahjuks ei mahu see jutt tänasesse lehte)