Kirgi küttev Vabamu jääb mälestuste hoidjaks

Okupatsioonide muuseumi ambitsioonikad arenguplaanid võtab noor juht julgelt enda kanda. Foto: JUSS SASKA

Merilin Piipuu seisab vapralt kui tinasõdur ka siis, kui tema juhitava okupatsioonide muuseumi nimevahetuse ümber möllavad kired ning tagatipuks süüdistatakse teda soovis muuseum üldse hävitada. On see raske või koguni väga raske? «Mitte siis, kui sa oma ideesse usud,» vastab noor naine, kes saab oma usule kinnitust tõsiasjast, et muuseumi külastajate arv on oluliselt kasvanud.

Minu esimene küsimus võib kõlada pisut šovinistlikult, aga siiski – kuidas meil hinnatakse noort naist juhina?

Mulle teeb alati nalja, kui sisuliste teemade käsitlemise asemel rõhutatakse, et ma olen noor ja olen naine! Mõnel kohtumisel on öeldud, et oo, te näete sama ilus välja nagu eile televiisoris. Isegi kui see on mõeldud heatahtlikult, kaob mul igasugune isu asjalikku vestlust arendada. Sama lugu on isiklike rünnakutega, mille puhul sisulisi argumente tavaliselt ei esitata.