Putukasuve perenaised

Suvi toob endaga kaasa värvikireva ja põneva putukamaailma. Kümned putukaliigid tulevad ise inimese juurde ja tuletavad ennast meelde kord ebamugava pininaga, kord valusa hammustuse või pistega. Kes nad on ja miks nad meie juurde tulevad?

Inimene on saakloomaks paljudele putukatele. Inimesest, täpsemalt inimese verest huvituvad mitmesugused vereimejad ja veresööjad – pistesääsed, kihulased, habesääsed, parmud, piste- ja põdrakärbsed.

Veri on tõhus toiduaine, millest saab nii energiat kui ka toitaineid. Putukatele vajalikku verd on külluses, sest inimestest on saanud kõige arvukam suur loom maakeral. Toiduallika rohkus loob alati head elutingimused ka verd toiduallikana kasutavatele putukatele. Kui kusagil jagatakse «tasuta lõunaid», tuleb kohale eri manulisi ka inimeste maailmas.

Juba varakevadest alates otsivad inimesi ja teisi loomi mitmesugused pistesääsed. Sääskede tippaeg jääb maikuu keskpaigast jaanipäevani, kuid päris rahu saab tavaliselt oktoobris. Sääsed tegutsevad varjulistes paikades peamiselt õhtuti ja varahommikul, kui päike ei kuumuta ja tuul on vaikne. Lagedale nad ei tule, sest tuul puhub nad sealt minema. Paljude sääseliikide vastsed arenevad inimeste loodud mikroveekogudes ja seetõttu leiame neid ka inimasumitest. Verd imevad üksnes emased sääsed, kes kasutavad verest saadud toitaineid munade arenguks.

Kursoriga pildile liikudes näete putukaid läbi suurendusklaasi.

Emased pistesääsed otsivad inimesi kogu sooja aastaaja, tavaliselt aprillist septembrini. Neid on eriti arvukalt maikuu keskpaigast jaanipäevani.

Kihulased ja habesääsed on väliselt sarnased putukad. Palja silmaga ei pruugi nahal askeldavatel, sääsest väiksematel täpikestel vahet teha. Nende elupaik on aga erinev. Kihulasi kohtame enamasti looduslike veekogude läheduses, sest nende vastsed arenevad vooluveekogudes. Habesääskede vastsed saavad aga areneda kõrvuti sääsevastsetega ja seetõttu leidub neid ka inimeste elukohtade lähedal. Nii kihulaste kui ka habesääskede valmikud tegutsevad kõrvuti sääskedega ja munemiseks vajalikku verd imevad üksnes emased.

Kihulased tegutsevad looduslike vooluveekogude läheduses.

Habesääsed on kihulastega pealtnäha sarnased. Inimeste elukohtade läheduses tulevad just nemad koos sääskedega verd imema.

Parmud tüütavad meid alates maikuust, aga nende tippaeg langeb suve keskpaika. Kui sääskedele meeldib jahedus ja tuulevaikus, siis parmud käituvad päikest nautivate inimeste kombel. Jaheda ilmaga ja öösiti on nad peidus, aga nagu saabub kuum rannailm, lendavad oma peidupaikadest välja saagijahile. Keskpäevast aega kasutavad vere otsimiseks kõige suuremad parmud, näiteks veiseparm. Ka pisut tuuline ilm, mis sääsed peitu puhub, pole parmudele takistuseks. Nende vastsed arenevad üksnes looduslikes veekogudes ja seal on ka parmude hulk suurim. Verd söövad ja kasutavad munemiseks vaid emased parmud.

Silmade alla ulatuv moodustis pole nina, vaid teravalt hambulised suised, millega emane parm hammustab läbi ka lehmade paksu naha. Inimene on lihtsam saak.

Pistekärbsed hakkavad tegutsema suve lõpus, tavaliselt augustis. Pistekärbes on väliselt sarnane toakärbsega. Seetõttu võib tunduda imelik, kui üks pealtnäha tavaline kärbes äkki valusalt pistab. Vanarahvaski on öelnud, et sügise lähenedes muutuvad kärbsed tigedaks. Kuna klassikaline taluelu koos kariloomadega kipub kaduma, on ka pistekärbsed muutunud maakohtades haruldasemaks.

Põdrakärbeste tippaeg ühtib seenehooajaga. Põdrakärbseid kohtame vaid metsas, kus nad suuremaid liikuvaid kogusid otsivad. Piste- ja põdrakärbsed on täielikult veretoidul – lisaks emastele söövad verd ka isased.

Kui põdrakärbsed on maandunud saakloomale, rebivad nad endalt tiivad ja veedavad ülejäänud elu loomalt verd imedes.

Erinev imemistaktika. Sääsepistet ei pruugi me tundagi, sest peenikese iminoka nahast läbipistmine toimub peaaegu valutult. Kihulaste ja eriti parmude veresöömine on märksa valulisem, sest nemad piltlikult närivad või lõikavad nahasse augu ja «lakuvad» sealt immitsevat verd. Ka piste- ja põdrakärbeste imemine on üsna piinarikas. Valuaistingu tekitab eelkõige söömise algus, kui putukas nahka vigastab. Imemise käigus valu kaob, sest putukad süstivad imemiskohta oma süljega valuvaigisteid.

Parmude näritud aukudest võib veri koos koemahladega natukeseks ajaks immitsema jääda. See meelitab kohale ka eri kärbseid, kes muidu veretoitu ei tarbi.

Sääsed, kihulased ja habesääsed leiavad ohvri peamiselt keemiliste signaalide abil. Neid meelitavad väljahingatav süsihappegaas, kehasoojus ja nahalt lenduvad ained. Nende eest on võimalik ära joosta, sest kehvade lendajatena ei suuda nad jooksvale inimesele järele jõuda.

Parmud seevastu otsivad liikuvaid tumedaid kogusid. Nende eest jooksmine vaid meelitab neid juurde. Küll ajab parmusid segadusse saaklooma ootamatu «kadumine». Piisab, kui vaikselt kükitada, peagi siirduvad ümberringi lendavad parmud mujale jahti pidama.

Herilased tulevad külla. Niipea, kui päiksepaistelise ilmaga tõstame suu juurde mahlast nõretava õuna, magusa koogi või hakkame suvekodus magusat moosi keetma, saabuvad meile külla kollase-mustatriibulised herilasetüdrukud. Eriti suve lõpus on herilaste arvukus haripunktis ja neid jätkub iga magusalt lõhnava sündmuse juurde.

Herilasi meelitab inimeste toidulaud. Eelkõige huvituvad nad magusatest jookidest, kookidest ja moosidest. Kuna herilased toidavad oma järglasi putukatega, võime neid teinekord leida ka piknikulauale asetatud liharoogadelt matti võtmas.

Herilasi huvitavad magusad toitud, mida nad nektari asemel meelsasti söövad.

Pimesi meie ümber sumiseva herilase suunas vehkida ei tasu, sest nii võime hoopis nõelata saada. Kui herilane maandus põsele, jääge rahulikuks ja vältige äkilisi liigutusi. Sulgege suu ja ehk vajadusel ka silmad. Oodake mõni hetk. Kui teie põsed just ei nõreta magusast mahlast või ka moosist, veendub «lendav süstal» peagi, et inimene ei sobi söögiks, ja lendab minema.

Herilased nõelavad vaid enesekaitseks. Näiteks kui inimene kogemata neid lööb.

Üksiku herilase nõelamine on küll valus, kuid peale pisikese punetuse ei tohiks see eriti suurt muret tekitada. Nende putukate mürk on suunatud teiste putukate, ämblike ja ka väiksemate imetajate uimastamiseks, tapmiseks või eemalepeletamiseks.

Olgu nad vereimejad või nõelajad, meie kuuejalgsete naabrite elukommete teadmisest on alati kasu. Üksteist tundes ja austades on lihtsam koos elada ka pealtnäha ebameeldivate perenaistega.