Lepetest hoolimata tuumarelvi jagub

Hiinlaste rõõm aastal 1967, kui nende riik oma esimese tuumapommi õhkis. Foto: SCANPIX

Tuumarelvaga riikide hulk maailmas on ametlike andmete kohaselt jätkuvalt ähmane. Saab aga rääkida viiest, kes on liitunud tuumarelvade leviku tõkestamise leppega: Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Hiina.

Tuumarelvakatsetusi on viinud läbi ka India, Pakistan ja Põhja-Korea, ähmasust lisab üheksas riik Iisrael, kes ametlikult tuumarelva omamist ei kinnita. Tuumarelva arendamises kahtlustatakse ka Iraani, ehkki möödunud aastal sõlmitud lepe võtab riigi tuumarajatised range kontrolli alla.

Endiste tuumariikide nimistusse kuuluvad Lõuna-Aafrika Vabariik ja Nõukogude Liidu lagunemise järel päranduseks saadud tuumarelvadest vabatahtlikult loobunud Valgevene, Kasahstan ja Ukraina. Viimane sai iseseisvudes endale suisa 5000 tuumalõhkepead, loobus neist aga peagi ning allkirjastas koos teise kahe saatusekaaslasega Budapesti memorandumi, mida on sageli meenutatud praeguses Ukraina sõjas. Tuumariigid USA, Venemaa ja Suurbritannia kohustusid selles nimelt austama kõigi kolme riigi sõltumatust, suveräänsust ja olemasolevaid piire USA teadlaste föderatsiooni (FAS) andmetel on maailmas praegu 15 370 tuumarelva, neist üle 10 000 kuulub sõjavägede varudesse, ülejäänud ootavad demonteerimist. Sealjuures on tuumarelvi maailmas praegu oluliselt vähem kui külma sõja kõrghetkel – 1986. aastal oli maailmas umbes 70 300 tuumalõhkepead. Kõige kiirem varude vähendamine toimus 1990ndatel, sel kümnendil on see aga peatunud ning Hiina, Pakistan, India ja Põhja-Korea hoopis kasvatavad oma tuumaarsenali.

Venemaa

7300 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1949. aastal

Vesinikupommi katsetus: 1955. aastal

1961. aastal katsetas Venemaa seni maailma suurimat pommi Tsar Bomba

Idanaabri sõjaväel on teadlaste hinnangul praegu umbes 4500 tuumalõhkepead ja käimas nii strateegiliste kui taktikaliste tuumajõudude moderniseerimine. Lisaks ootab demonteerimist kuni 2800 suuresti veel ühes tükis olevat tuumalõhkepead, mis tähendab, et kokku on Venemaal varudes ligi 7300 tuumalõhkepead. Löögivalmis strateegilisi lõhkepäid võib olla ligi 1800 ja strateegilisi stardiseadmeid 525.

Moderniseerimisprogrammiga kinnitatakse, et strateegilist tuumavõimekust peetakse Venemaa julgeolekutagatiseks ja suurjõu staatuse hoidjaks. Sealjuures on Venemaa oma üha sagenevatel õppustel läbi mänginud ka tuumalöökide andmist nii NATO riikide kui näiteks Rootsi pihta. Ajakirjas The Bulletin of Atomic Scientists tänavu avaldatud artiklis kirjutavad Hans M. Kristensen ja Robert S. Norris, et tõenäoliselt hoiab Venemaa oma tuumarelvi 40 paigas üle riigi.

USA

6970 tuumalõhkepead

Esimene aatomipomm: 1945. aastal

Esimene vesinikupomm: 1952. aastal

Esimene kasutuskõlblik vesinikupomm: 1954. aastal

USA sõjaväel on umbes 4670 tuumalõhkepead. Suurem osa tuumarelvadest pole aga mitte kasutusvalmis, vaid ladudes ja osa neist ootab ka mahakandmist.

Positsioonidele on paigutatud umbes 1930 tuumalõhkepead, millest umbes 1750 on ballistilistel rakettidel või lennubaasides USAs, 180 taktikalist tuumarelva on paigutatud viide Euroopa riiki kuues baasis: Itaalias Avianos ja Ghedis, Saksamaal Büchelis, Türgis

Incirlikis, Belgias Kleine Brogelis ja Hollandis Volkelis. Tuumarelva kandmise võimekus on ka Eestis õhtuturvet tagavatel F-16 hävitajatel.

Prantsusmaa

300 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1962. aastal

Esimene vesinikupommi katsetus: 1968. aastal

Suurem osa Prantsusmaa tuumarelvadest on mõeldud vajadusel allveelaevadelt lastavate ballistiliste rakettidega kohale toimetamiseks. Koos Inglismaaga on tegu ainsate ELi riikidega, kel on oma tuumarelv ning kumbki ei kavatse praegustes oludes sellest loobuda, ehkki eelarvekärped on puudutanud ka tuumaheidutust.

Prantsusmaa tuumaallveelaevad paiknevad Bretagne’is Île Longue’i sadamas. Riigil on ka neli tuumavõimekusega lennukieskaadrit, üks neist paikneb lennukikandjal Charles de

Gaulle.

Hiina

260 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1964. aastal

Esimene vesinikupommi katsetus: 1967. aastal

Viiest esialgsest tuumariigist, kes on liitunud ka tuumarelvade leviku tõkestamise leppega, on Hiina ainus, kes oma tuumaarsenali suurendab.

Arvatakse, et nüüdseks on riik tootnud umbes 260 tuumalõhkepead. Paranenud on ka tuumalöögi andmise võimekus, sest pidevalt tegeletakse ka raketisüsteemide uuendamisega. USA luureringkondade hinnangul on Hiina 2025. aastaks paigutanud üle saja tuumalõhkepea rakettidele, mis suudavad ameeriklasi ohustada. Riigil on praegu ligi 150 tuumalõhkepäid kanda suutvat raketti, pooled neist lähi- ja keskmaa-ulatusega. Tuumalöökideks saab kasutada ka lennukeid ja allveelaevu.

Ühendkuningriik

215 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1952. aastal

Esimene vesinikupommi katsetus: 1957. aastal

Suurbritannia tuumalõhkepeadest on umbes 160 töökorras, ent täpset arsenali suurust ei ole kinnitatud.

Ainus töökorras tuumarelvasüsteem on 1998. aastast alates olnud Tridenti tuumaprogramm, mis tähendab nelja Šotimaal Clyde’is paiknevat Vanguardi klassi allveelaeva, millest vähemalt üks on kogu aeg merel patrullimas. Iga laev on varustatud kuni 16 Trident II raketiga, mis kannavad tuumalõhkepäid. Muid tuumarelva kohale lennutamise vahendeid Ühendkuningriigil enam ei olegi – lennukitelt heidetavatest pommidest loobuti 1998. aastal. Ka Tridenti programmi praegusel kujul jätkamise üle vaieldakse.

India

180 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1974. aastal (kandis nime Naeratav Buda)

20 aastat keskendus India tuumaheidutuse arendamine eelkõige võistlusele Pakistaniga, nüüd aga paistab pilk olevat pööratud tulevase strateegilise partneri Hiina poole.

Arvatakse, et Indial on ligi 540 kilogrammi tuumarelva valmistamiseks sobilikku plutooniumit, millest võib saada kuni 180 tuumalõhkepead, ent praegu on Indial neid umbes 120. Tuumalöökide andmise võimekus on India puhul praeguse seisuga suuresti lennukite kanda, ent käimas on usaldusväärse ballistilise raketisüsteemi arendamine.

2014. aastal viis India läbi esimese ballistiliste rakettide võimekusega tuumaallveelaeva katsetuse.

Pakistan

110 tuumalõhkepead

Esimene aatomipommi katsetus: 1998. aastal

Pakistani taga-varades on FASi hinnangul 110–130 tuumalõhkepead, käimas on mitme tuumalöökide kohale toimetamise süsteemi arendus, töötab neli plutooniumit tootvat reaktorit ja uraani töötlemise rajatised. Tõenäoliselt valmistatakse lähematel aastatel tuumarelvi juurde, ent kui palju, on raske ennustada. Põhiliseks mõjutajaks on Pakistanis India, kelle tuumarelvakatsetus andis ka esialgse tõuke tuumaheidutuse loomiseks. Arvatakse, et kõiki Pakistani tuumarelvi hoitakse laos.

Põhja-Korea

Esimene aatomipommi katsetus: 2006. aastal

See diktatuur on praeguseks viinud läbi neli tuumarelvakatsetust. Juba 1993. aastal teatas riik, et kavatseb tuumarelvade tõkestamise leppest taganeda, ja keeldus rahvusvahelisi inspektoreid oma tuumajaamadesse laskmast.

Kui palju tuumarelvi Põhja-Koreal praeguseks on, ei ole teada. Neil on olemas uraanikaevandused. Ekspertide hinnangul võib Põhja-Koreal olla praeguseks kümmekond tuumalõhkepead ja võimekus lennutada neid 4000 kilomeetri kaugusele.

Iisrael

Iisrael ei ole oma tuumarelvade olemasolu ei kinnitanud ega ümber lükanud, ent väga vähesed eksperdid kahtlevad nende olemasolus. Juudiriik on samas üle poolesaja aasta kinnitanud, et nemad pole esimesed, kes Lähis-Idasse tuumarelva toovad.

Ebamäärasuse tõttu ei ole ka täpselt teada, kui palju tuumalõhkepäid Iisraelil on, mis tingimustel neid kasutataks ja kuidas need sihtmärkideni toimetataks. Kristensen ja Norris väidavad, et neile kättesaadavate andmete ja kommertssatelliitide piltide põhjal võib öelda, et Iisraelil on praegu tõenäoliselt palju vähem tuumalõhkepäid, kui sageli oletatakse – umbes 80–85. Nende kohaletoimetamiseks võidakse kasutada Jericho rakette, lennukeid ja võimalik, et ka laevadelt lastavaid juhitavaid rakette. Arvatakse ka, et Iisraeli tuumarakette ei hoita kasutusvalmis kujul.
----------------------

Mitu sammu lahutab elektrijaama pommist?

Internetist võivad huvilised leida ka õpetuse, kuidas rikastada uraani jalgrattapumba ja ämbri keerutamisel tekkiva tsentrifugaaljõu abil, ent õnneks pole tooraine nii kättesaadav, et just paljud seda imevõtet katsetada saaksid. Samas on igal tuumaelektrijaamaga riigil tuumarelva ehitamise potentsiaal.

Tuumapommi jaoks sobib näiteks uraani isotoop U-235, mida leidub looduses väga vähe – keskmiselt ainult üks aatom 140 uraani isotoobi U-238 aatomi kohta. Looduslik uraan on ka tuumajaamade jaoks liiga lahja ning seda tuleb rikastada. Rikastamise käigus suureneb U-235 osakaal. Probleem on aga selles, et nii madalrikastamine, mida on tarvis tuumajaamade kütuse jaoks, kui kõrgrikastamine, millega toodetakse juba relvakõlbulikku tuuma-

kütust, on väga sarnased protsessid. Kui on olemas võimekus toota madalrikastatud uraani, saab ka pommikõlbulikku, kuigi see on kallis ja pikk protsess. Näiteks esimese katsetatud uraanipommi tegemiseks vajaliku uraani tootmisele kulus ligi kolm aastat – pommi-uraanis peab U-235 osa olema üle 90 protsendi. Hiroshima pommis oli U-235 umbes 60 kilo, aga tänapäevastes pommides saab 20–25 kiloga hakkama. Maailmas on praegu ligi 40 töötavat uraanirikastamise kompleksi.

Teine oluline tuumamaterjal on plutooniumi isotoop Pu-239, mida loodusest ei leia, ent seda saab samuti tuumajaamast. Kasutatud tuumakütuse töötlemisel saab uraani, mis sisaldab teatud määral nii U-235 kui Pu-239.

Pu-239 tekib tuumajaamades uraani isotoopide muundumisel kõrvalsaadusena.

Iraani tuumaprogrammi puhul ongi olnud põhiliseks murekohaks küsimus, kas tuumakütust kasutatakse ikka ainult energia tootmiseks või toodetakse ja kogutakse seda ka muu eesmärgiga.

Terroristile võib sealjuures piisata ka lihtsalt radioaktiivse materjali kättesaamisest, et valmistada nn räpane pomm – lõhkeseadeldis, mis lihtsalt paiskab radioaktiivset materjali laiali ja saastab sedasi keskkonda.
----------------------

Tuumarelvad 2016. aastal

•    Tuumarelv on olemas üheksal riigil

•    Maailmas on 15 370 tuumalõhkepead

•    Umbes 10 000 neist kuulub sõjavägede varudesse, ülejäänud ootavad demonteerimist

•    Ligi 4000 tuumalõhkepead on positsioonidele paigutatud

•    1800 USA, Vene, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa tuumapead on kõrges valmisolekus ja neid saaks lühikese etteteatamisega kasutada

Allikas: FAS