Isa tapmises kahtlustatava Daniili ema: kohe pärast juhtunut jooksis ta koos arvutiga kodunt minema

Daniil Foto: Politsei- ja piirivalveamet

Oma isa Mihhaili tapmises kahtlustatava Daniili ema sõnas venekeelsele Postimehele antud usutluses, et pojal oli arvutisõltuvus, ent märkis, et suhted lapse ja preestriametit pidanud vanema vahel olid siiski sõbralikud.

Õigeusupreestri ja arsti poeg Daniil on õpetajate sõnul tavaline heast perekonnast pärit poiss: viisakate kommetega, rahulik, piisavalt seltsiv, mitte kordagi ei ole teda täheldatud tülides või kaklustes eakaaslastega. Alates esimesest kuni kümnenda klassini õppis Daniil Narva Kreenholmi gümnaasiumis, kus ta jäi pidevalt silma õpiedukusega. «Ta saavutas esimese koha linnaolümpiaadil, vabariiklikul tasandil sai ta esikümne sisse. Eriti meeldis talle füüsika, ta jäi omaalgatuslikult peale tunde kooli ja palus füüsikaõpetajal anda talle lisamaterjale. Ja koos õpetajaga õppis ta ka teemasid ülikooli õppekavast. Tema peamine iseloomujoon oli innukus,» meenutas gümnaasiumi direktori kohusetäitja Irina Janovitš.

Kümnendas klassis tegeles Daniil nii füüsika kui ka eksperimentaalfüüsikaga Tartu Ülikooli Narva Kolledži laboris. Ühest sealsest tunnist ilmus meie lehes ka reportaaž, milles Daniil rääkis vaimustunult ajakirjanikule, et neli-viis tundi füüsikakatseid lendavad tema jaoks märkamatult. Loomulikult on raske teha järeldusi inimesest viis kuni kümme minutit kestnud intervjuu põhjal, aga nende ridade autor kirjutas siis Daniilist kui positiivsest ja seltsivast noormehest.

Daniil lõpetas Narva muusikakooli klaveri kallakuga klassis, kus oli samuti heas kirjas: ta saavutas mitmetel muusikakonkurssidel kõrgeid kohti. «Talle meeldis klassika – Bach, Haydn, Liszt. Kuuendas klassis pääses ta suurte pingutustega Eesti muusikaakadeemia konkursile. Mängis Bachi prelüüdi ja fuugat nii, et teda nimetati aasta parimaks klaverimängijaks… Mina ütleksin, et temas oli peidus geenius. Aga ta ei vaimustunud ainult muusikast. Mäletan, kuidas ühel korral, kui läksime temaga vabariiklikule konkursile, lahendas ta kogu tee sinna ja tagasi matemaatika ülesandeid,» rääkis Narva muusikakooli õpetaja Iraida Jakovleva, kes õpetas Daniili peaaegu et viis aastat. Samuti märkis ta õpilase laitmatut käitumist ja peale selle – Daniil oli silmnähtavalt tore ja tal oli usalduslik suhe isaga. «See, mis juhtus, ei mahu mulle lihtsalt pähe,» rääkis pedagoog.

«Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas see võis juhtuda, kuidas poeg üleüldse sai tõsta kätt isa vastu,» mõtiskles Daniili ema.

Daniili ema Elena ei suuda samuti juhtunust siiani aru saada. Tema sõnutsi ei olnud tema pojal psühholoogilisi probleeme, kui ta läks Kreenholmi gümnaasiumist üle Narva keelelütseumi, mida peetakse linna elitaarseimaks kooliks. «Nad isaga kahekesi võtsid sellise otsuse vastu – minna üle kooli, kus töötab linna parim matemaatikaõpetaja. Aga selles koolis läks tal kohe halvasti – kõikides ainetes. Ütleksin, et tema tiivad said kärbitud ning ta sai tugeva psühhotrauma ja löögi eneseuhkuse pihta. Ta isegi kaotas kaalust!»

Narva humanitaargümnaasiumi direktori Nadežda Tšerkašina sõnul näitas Daniil selle poolaasta jooksul, kui ta õppis selles koolis, ennast tugeva õpilasena täppis-, aga mitte humanitaarteadustes. Seda eriti keelte puhul. «Tal oli raske tulla toime meie koormusega. Aga solvumist kooli peale temas ei olnud,» rääkis direktor.

«Siis läks Daniil üle Narva õhtukooli, järk-järgult rahunes ja siis tuli sealt ära,» sõnas ema. Tema sõnul sattus poeg just sel hetkel tugevalt arvutisõltuvusse, mille tõttu tekkisid isaga tülid, kuigi ka siis jäid suhted nende vahel sõbralikeks. Nad jalutasid pikalt koos väljas, vestlesid, ehitasid tulevikuplaane, aga just sel perioodil lõpetas Daniil kirikus käimise. «Kui palju tahes kutsusime teda sinna kaasa, ta ei tahtnud.»

Kooli lõpetas Daniil sel aastal, kusjuures sooritas matemaatikaeksami suurepärasele tulemusele, aga üldiselt, nagu rääkis ema, osutusid hinded lõputunnistusel kirjuks – kolmedest viiteni. Pärast koolilõpetamist kavatses Daniil astuda sisse Tartu Ülikooli Narva Kolledži IT-osakonda. Siis hakkas isa mõtlema sellele, kuidas piirata pojale ligipääs arvutile, kas või öisel ajal. «Isa muretses selle üle, et pojal puudus režiim, aga oli vaja ju tegeleda, valmistuda ette eksamiteks kolledžis,» meenutas ema.

Eelmisel õhtul oli kodus kõik rahulik. Ema läks magama, poeg ja isa jäid rahulikult jutustama. «Mis seal täpselt juhtus, ma ei tea. Aga kohe pärast juhtunut jooksis ta koos arvutiga kodunt minema. Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas see võis juhtuda, kuidas poeg üleüldse sai tõsta kätt isa vastu,» mõtiskles ema.