Andres Dvinjaninov ei salga, et oli neliteist suve tagasi Emajõe suveteatriga lõppu tegemas. «Ei läinud hästi ja mõtlesin, et aitab kah,» meenutab ta. Aga siis, järgmisel suvel, tõi Dvinjaninovi teater välja «Nipernaadi», ja isegi hoolimata tõigast, et samal suvel tõi ka Ugala suveks välja konkureeriva «Toomas Nipernaadi», sai August Gailiti ränduriromaani ainetel ja Priit Pedajase lavastatud tükist kunagise Vanemuise Seltsi hoone pargis Emajõe suveteatri päästja. Publik tuli innuga kohale. (Ka Viljandis.) «Siis algas jälle rõõmus aeg,» mäletab Dvinjaninov. Ent mitte lõpmatuseni muretu. Sest ka järgnevail aastail on menutükkide sekka sattunud lavastusi, millest pole saanud vastupandamatut publikumagnetit.