Raimo Ülavere: ärge lugege prognoose!

Raimo Ülavere. Foto: .

Hämmastav, kui targad me oleme sündmusi tagantjärele kommenteerides. Igat sorti arvajaid, mis majanduses toimus ja veel enam, mis nüüd juhtuma hakkab, trügib meedia veergudele igast uksepilust. Ja samavõrd hämmastav on, kuivõrd vähesed julgevad tunnistada, et tegelikult pole neil õrna aimugi, mis meid ootab ees järgmisel, ülejärgmisel aastal. Õhk on paks soovitajatest ja targutajatest.

Riskides saada paigutatud samasse targutajate hulka, annan lugejatele tugeva soovituse: lõpetage ajalehtedest prognooside lugemine, vähemasti ärge võtke neid liiga tõsiselt. Miks? Sest keegi Eestis ei suuda täpselt näha ette sündmusi, mis hakkavad tulevikus juhtuma. Ja isegi kui keegi suudaks ette näha sündmusi suures plaanis, ei suudeta prognoosida selle mõju ja ulatust. See kehtib igat masti ekspertide, analüütikute ja päris kindlasti poliitikute kohta.

Muuseas, enne põhjenduste juurde asumist, tuleviku olulisi sündmusi ja nende mõju ei suuda prognoosida ka muu maailma helgemad pead. Miks muidu nägime USA presidenti George Bushi surnumatja näoga Kongressilt 700 miljardi dollarilisele laenude natsionaliseerimise projektile heakskiitu lunimas. Miks muidu on USAs pankrotistunud või pankrotistumas suured ja ka väiksemad pangad, riigi nisa otsa on end riputamas maailma üks suuremaid kindlustusfirmasid AIG ja samasuguseid päästeoperatsioone plaanitakse mujalgi riikides.

Niisiis, väidan, et kui keegi räägib tõsikindlalt mingist tähtsast tulevikutrendist/sündmusest, mis juhtub mingil kindlal ajal, on tegu pigem hiromantiaga. Veel enam on see soolapuhumine, kui inimene kirjeldab ka, mis kõik sündmuse tagajärjel juhtuma hakkab. Väite argument, õigemini argumendid, sest neid on mitu, ei tulene mitte ainult varasemate majanduslanguse/-kriisi kogemuste vähesusest. Ehkki Eesti puhul mängib ka see oma rolli.

Inimestel (ja eriti poliitikutel) on loomupärane omadus informatsiooni lihtsustada, kokku suruda. Et see paremini meile pähe mahuks. Nii lähevad aga kaduma olulised infokillud, millel igaühel on oma roll tegelikkuse peegeldamisel.

Lihtsustamine käib enamasti koos teise tegelikkusest eksitava pildi andmise vahendiga – info edastamine narratiivides, lugudena. Sest nii saab infot paremini müüa ja ka paremini vastu võtta. Ehkki samal ajal info narratiivi panemisega on see ka juba moondunud, tema tähtsus ja sisu teisenenud. Ühel või teisel moel kasutame seda kõik.

Muuseas, olete täheldanud, et kui artikkel ajalehes on eriti traagiline või mõjukas, siis sisaldab see pealkirjas sõnu nagu «kärsahais» (eelarves, majanduses) või «korruptsioonilehk». Sest lõhnaaisting on inimesele tugevama mõjuga. Lihtsustamine ja lugudes mõtlemine aga takistavad meil nägemast tegelikku pilti, mis võiks olla mingikski aluseks tuleviku prognoosimisel.

Mõlema eespool nimetatu ehedaim näide ongi meedia. Ajakirjandus ei vahenda sündmusi ega reaalsust, vaid edastab teemasid, mis peaks lugejaid enim huvitama, ja seda tehakse lugejale/vaatajale võimalikult söödaval moel. Kasutades tugevaid üldistusi, lihtsustamist. Ning muidugi lugude jutustamist. See ei ole etteheide, vaid nentimine, et meedial nagu ka meil inimestena on kõigil oma «filtrid», mille kaudu maailma tajume. Ajakirjandus on inimeste nägu.

Me oleme lisaks kõigele ka meediatarbijad. Sealhulgas analüütikud, kes peegelklaasidega akende taga istudes toksivad programmidesse sisse keerulisi prognoosivalemeid, loevad ajalehti, vaatavad telerit ning suhtlevad inimestega.

Ning see peegeldub ka nende hinnangutes. Ühtegi prognoosivalemit pole võimalik täiesti eraldada valemi tegija tajudest. Meenutades mõne aasta tagust tööd ajalehes Äripäev, juhtus nii mõnigi kord, et ajakirjanike kõhutundele tuginevad kasvuprognoosid olid täpsemad kui nn ekspertanalüütikute valemite saadused. Tegelikult polnud muidugi aga kummalgi selgelt arusaama, mis saama hakkab.

Nassim Nicholas Taleb on olnud edukas statistik, pangaanalüütik, aktsiamaakler. Ta põhjendab oma raamatus «Must luik» inimeste võimetust sündmusi ette näha muu hulgas asjaoluga, et inimesed on harjunud mõtlema lineaarselt – kui kinnisvarahinnad langevad 20%, siis majanduskasv kahaneb x%, ehituste maht y% jne. Tegelikult aga pole ükski oluline sündmus juhtunud täpselt siis, kui seda oodati ja selle mõju pole selline, nagu oodati.

Ehedaimad näited on muidugi sõjad – kas keegi oskas täpselt ennustada, et Vene-Gruusia konflikt algab just augusti alguses ja sellisel moel, nagu ta juhtus.

Täpsemalt – peaaegu kõik analüütikud kinnitavad endiselt oma tarkust, sest Vene vägede koondumine piiriäärde oli ju teada. Aga eranditult kõik analüütikud ja eksperdid on targad alles pärast sündmust. Ja nii kipub see olema ka majanduslangusega.

Ühena vähestest on Swedbank Balti juht Erkki Raasuke tunnistanud, et pank ei suutnud adekvaatselt hinnata ja reageerida majanduses toimuvale. Ehkki tema kasutada on Baltimaade parimad analüütikud ning ka majanduse algandmed. Kaunis suur hulk Eesti ärieliiti, rääkimata poliitikutest, tegeleb aga endiselt võistlusega, kes suudab ennast värvikama tagantjärele targutaja või prohvetlikuma ennustajana näidata.

Ent mida siis tulutu ennustamise asemel teha? Retsept on lihtne. Isegi nii lihtne, et võib tunduda naivismina. Selle võtab hästi kokku USA staažikas jalgpallitreener Bill Parcells ühes meeskonna riietusruumi uksele riputatud sõnumis:

Ära süüdista kedagi.

Ära oota midagi.

Hakka tegema.

Edukad on need ettevõtted ja inimesed, kes teevad asju ära, aeg-ajalt ka eksivad, siis õpivad ja teevad uuesti. Päeva lõpus pole edukaim see, kes on teinud täpseima prognoosi, vaid see, kes on asja ära teinud. Kui sageli on sul pärast millegi tegema asumist tunne, et oleks võinud seda teha juba aasta tagasi?

Ja muuseas, enne kui alustad, tasub meeles pidada, et intelligentsed inimesed suudavad alati välja tulla vähemalt ühe intelligentse argumendiga, miks ei saa midagi tegema hakata. Tuleb tuttav ette?