Politseinike argipäev: välkuvad noad ja hammustused

Erivahend. Foto: Ilmar Saabas

Eelmisel nädalal aset leidnud juhtumid, kus võimuesindajaid rünnati ühel päeval koguni kolm korda, on ühiskonnas tekitanud küsimuse, kas politsei ikka on võimeline tagama inimeste turvalisuse, kui seaduserikkujad  ametnikke piisavalt ei austa.

Viimane markantseim juhtum leidis aset 11. juuni ööl vastu pühapäeva kella kahe ajal, kui Vana-Viru tänaval asuva ööklubi turvamehed kutsusid politsei ära viima agressiivselt käitunud meest, kellel mõõdeti 2,5 promilline joove.

Politsei pidas 31-aastase Soome kodaniku kinni ja ta viidi klubist välja. 

Mehe politseibussi panemisel hakkas ta ametnikele vastu ja politseinikke üritas takistada tema 29-aastane elukaaslane. Nendega koos olnud 37-aastane mees lõi politseinikku rusikaga näkku. Lööja proovis sündmuskohaltpõgeneda, kuid mõne minutiga saabunud lisapatrull pidas rusikakangelase kinni.

Samal nädalavahetusel teatati veel kahest intsidendist, kus võimuesindajate vastu vägivalda kasutati.

Ühel juhul ründas kuriteos kahtlustatav 41-aastane mees arestimaja töötajat, tekitades talle füüsilist valu.

Teisel juhul lõi purjus naine Haaberstis Õismäe teel asuvas korteris politseinikku.

Käesoleva aasta viie kuu jooksul on politseid tõsisemalt rünnatud 29. korral. Kui eelmisel aastal rünnati politseinikke tõsisemalt 61. korral, siis aasta varem oli see number pea sama suur ehk 62.

2015. aastal registreeriti kokku 108 kuritegu, kus kasutati võimuesindaja vastu vägivalda. 2014. aastal oli see number 232.

Justiitsministeeriumi sõnul on statistiline langus tingitud karistusseadustiku muudatusest, sest enam ei käi selle paragrahvi alla muu avalikku korda kaitsva isiku ründamine. Sellised ründed on nüüd registreeritud muude vägivallakuritegudena – näiteks kehalise väärkohtlemise ja avaliku korra raske rikkumisena.

Ründed pole sagenenud

Samas ei toeta Justiitsministeeriumi hinnangul statistika kindlasti ka seda, et politseiametnikke varasemast enam rünnatakse.

Ka põhja prefekt Kristjan Jaani nentis, et politseinike ründamine pole sagenenud - nädalas on neid keskmiselt vähemalt üks. Reeglina on ründaja purjus.

Jaani sõnul kõige levinum käitumine see, et politseinikku üritatakse rusikaga lüüa, kuid ette on tulnud ka hammustamisi. Harvematel juhtudel on rünnatud noa või mõne muu külmrelvaga.

Selliseid juhtumeid, kus ründajal õnnestub politseinikku tõsisemalt vigastada, tuleb siiski ette vähe, rääkis ta.

Karistusseadustiku järgi võidakse vägivalda võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes karistada rahatrahvi või kuni 5-aastase vanglakaristusega. 

Prefekti sõnul on politseiniku kõige esimene relv alati tema sõna. Ideaalis seda sõna ka kuulatakse ning vajadust jõudu kasutada ei teki. «Ametniku korraldusel on seaduse jõud ning saame inimest kohustada näiteks paigale jääma, eemale liikuma või mingit tegevust lõpetama. Sellise korralduse eiramine lubab sekkuda jõuga, kuid siis alustatakse inimesele vähem kahju põhjustavatest meetmetest,» ütles Jaani.

Lahenduseks on hea taktika

Jõgeva politseijaoskonna patrullpolitseinik Tanel Paaveli sõnul on olukordi, kus teda on proovitud rünnata, ette tulnud küll, kuid lisab, et need on leidnud alati suhteliselt kiire lahenduse.

«On proovitud jalgadega lüüa ning sunni kasutamisel vastu hakata,» rääkis politseinik.

Samas nendib Paavel, et õige ettevalmistuse, treenituse ning taktikaga lahendab sellised asjad kiiresti ning ilma suuremate tagajärgedeta.

Politseiprefekt Kristjan Jaani sõnul sõltub taktika valik alati väljakutse iseloomust ning ohtlike olukordade lahendamist harjutavad patrullpolitseinikud pidevalt.

«Politsei õpib nii hästi kui ka kehvemini lahendatud olukordadest, kuid reaalsus on ka see, et kõiki asjaolusid pole kunagi võimalik lõpuni ette näha,» selgitas Jaani.

Tema hinnangul annavad Eesti seadused politseinikele piisavalt õigusi enda ja teiste kaitsmiseks. Politseinikul on ohtu tajudes alati õigus valida turvalisuse tagamiseks lahendus, mis talle vahetult sündmuskohal olles kõige õigem tundub.

«Tagantjärgi sündmust hinnates võib alati leida viise, kuidas teisiti otsustades sama või paremgi tulemus saavutada, kuid see ei tee ametniku tolle hetke otsust vähem õigeks,» arvas prefekt.

                                            

Politseiniku enesekaitsevahenid:

• kaitsekiiver – löögikindel või ballistiline kiiver, mis kaitseb pead löökide, torgete ja kuulide eest ning millel võib olla eemaldatav näokaitseks kasutatav visiir;
• kaitsevest – soomus- või muu löögikindel või ballistiline vest, mis kaitseb keha löökide, torgete ja kuulide eest;
• kaitsekilp – soomus- ning muu kuuli- ja löögikindel kilp;
• kehakaitsmed – ülakeha-, kaela-, õla-, küünarvarre-, kubeme-, reie-, põlve- ja säärekaitsmed või nendest koosnev komplekt, mis kaitseb keha või selle osi löögi ja põrutuse eest;
• kaitsesaapad – jalga löögi, põrutuse ja põletuse eest kaitsvad jalanõud;
• eririietus – raskesti süttivast materjalist riietus, mis kaitseb keha põletuste ja sööbivate ainete eest, samuti märgamiskindel riietusese keha kaitseks;
• kaitsekindad – mehaanilise vigastuse, sealhulgas löögi, marrastuse ja lõikeohu eest kaitsvad raskesti süttivast materjalist kindad või bioloogiliste ohutegurite eest kaitsvad ühe- või mitmekordselt kasutatavad kindad;
• kaitsev näokate – sööbiva aine ja kuumuse eest kaitsev raskesti süttivast materjalist kiivrisukk või muu näokate;
• varjav näokate – mis tahes materjalist näokate, mis peab katma näost vähemalt 2/3;
• kaitseprillid – ballistilised, löögi- ja valgusfiltriga prillid silmade kaitseks;
• gaasimask või muu hingamiskaitse – mürgise, joovastava või ärritava gaasi eest hingamisteede ja sissehingamise kaitseks, näiteks näokaitse, gaasimask.