Kaljurand: Eestis on tänitamine muutumas taktikaks ja solvamine strateegiaks

Reformierakonna kevadsuvine üldkogu Kõue mõisas. Pildil välisminister Marina Kaljurand. Foto: Reformierakond

Välisminister Marina Kaljurand ütles täna Reformierakonna üldkogul peetud kõnes, et Eestis on kohati ülemäärast agressiivsust ning tänitamine on muutumas taktikaks ja solvamine strateegiaks.

Postimees avaldab kõne täismahus.

Head sõbrad,

Auväärne Reformierakond.

Eesti Vabariik on üks imeline riik. Väga suur osa tänase Eesti sünnis ja kujunemises õnnestunud ja mitmes mõttes eeskujulikuks riigiks on selles, et otsustavatel hetkil on poliitikud ja eri ilmavaateid esindanud erakonnad käitunud õigesti - on seadnud esikohale kõige olulisema - Eesti huvid. 

Ka Reformierakonnal on selles väga suur ja oluline roll. Erakonnal on ette näidata auväärne minevik ja saavutuste üle on põhjust uhkust tunda.

Miks on Reformierakond olnud edukas? Vastan kodaniku ja valijana. Erakonna algusest peale on Reformierakonda iseloomustanud julge tulevikku vaatamine. Ma olen kindel, et Reformierakond, nagu mistahes erakond, saab püsida õigel teel ainult juhul, kui ta on kogu aeg näoga tuleviku suunas. 

Ka president peab vaatama homse suunas. 

Me kõik tahame, et meie laste elu oleks parem kui meil. Ja me kõik tahame, et see ei oleks mitte kättesaamatu unistus, vaid lootus, mille täitumine on reaalne. 

Mis on need Eesti rahva lootused ja unistused paremast homsest? Ma usun, et need on lihtsad ja üldinimlikud.

Me kõik tahame, et meid hinnatakse ja tunnustatakse rohkem nii üksikisikute kui riigina.

Me kõik tahame, et meil läheks majanduslikult paremini. 

Me kõik tahame, et meid koheldakse õiglaselt ja meie vabadusi ei piirataks.

Me kõik tahame, et meil ja meie lähedastel oleks Eestis turvaline, et meie riik oleks kaitstud. 

See on see, millest unistan täna mina, unistad Sina, unistavad paljud. 

Tegelikkuses on täna ka teistsugust Eestit. Eestit, kus on kohati ülemäärast agressiivsust – mõtteis, sõnades, kahjuks ka tegudes. Internetiavarustes, liikluses, poliitilises debatis. Tänitamine on muutumas taktikaks, solvamine strateegiaks.

Miks on see nii? See on küsimus, millele tulevane president peab mõtlema ja oskama vastata. 

On üks tark ütlemine: «Kui inimene tunneb end halvasti, siis ta ka käitub halvasti.»

Täna on Eestis üks suur mure. See on ebakindlus ja teadmatus tuleviku ees. See on üldinimlik ja arusaadav mure. Ning kui see teeb muret Eestimaa inimestele, siis see peab olema ka järgmise presidendi mureks number üks. 

Riigipealt oodatakse kindlustunde loomist, enesekindluse ja väärikuse sisendamist, õigluse eest seismist, et taastada vastastikune lugupidamine ja usaldus – nii inimeste vahel kui ka inimeste ja riigi vahel. Seda saab teha kindlameelselt käitudes, inimestega kohtudes, rääkides, kuulates ja vastates. 

Me vajame atmosfääri muutust, vajame puhast õhku. 

Presidendilt oodatakse, et ta oleks eeskuju. Ja seepärast on eriti oluline, kes on president. 

Ma olen viimase 25 aasta jooksul kohtunud paljude Eestimaa inimestega, olen rääkinud nendega ja kuulanud neid. Nii koolides kui naisteorganisatsioonides, ministeeriumides ja kohalikes omavalitsustes, aga ka Kiduspel autolavkat oodates.  Ma usun sellesse tegevusse ja sellesse rolli ning selle parandavasse jõusse. Ma usun, et President peab tegema käed mullaseks, Eesti maa-mullaseks. Aga mitte jutlutades, vaid kõneledes. 

Mida on vaja teha, et kaoksid hirmud ning inimesed vaataksid tulevikku lootusrikkalt?

Nimetaksin kolme momenti.

Esiteks, muutuste ajal kardame me kaotada  iseend. Mina nii ei arva. Me ei kaotanud iseend pool sajandit väldanud uinumisse ja vägivalda ja ei kaota end ka tänastes muutustes. Olgu selleks pretsedenditu rahvaste liikumine sõdade ja kliimamuutuste tõttu või tehnoloogiate areng.

Ma olen nende teemadega diplomaadina väga vahetult tegelenud. Ma saan aru, et muutused ja määramatus põhjustavad ebakindlust, aga sama hästi tean ma ka seda, et elus ongi raskeid aegu ja väljakutseid ning me saame nendega hakkame. Nii nagu oleme saanud seni. 

Teiseks, rändekriis on suurendanud ka meie majanduslikku ebakindlust. Me kardame, et lisakohustuste võtmine käib meil üle jõu ja et see tuleb meie kõigi arvelt. See kartus on meisse ajalooliselt sisse programmeeritud - võõra ilmumine tähendab reeglina ebakindlust ja hirmu kaotada vara. 

Tõepoolest, maailmamajandus ei kasva enam ammu endises tempos ja väga vastumeelselt selgub, et Eesti on avatuse ja globaliseerumise tõttu osa sellest maailmast juba täna. Eksperdid ennustavad, et järgmine suur kasv on nutikas majanduses.

Olen nõus noore ja andeka majandusdoktor Robert Kittiga, et Eesti oludes tähendab see näiteks teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogia ühendamist nende majandusvaldkondadega, kus meil juba on suhtelised eelised, kus saab ühendada innovatsiooni ja tootlikkuse.

Kolmandaks, meie kindlustunnet vähendavad ka katsed rünnata, lõhestada, lammutada lääne ühist väärtus- heaolu- ja turvalisusruumi. Üritatakse proovile panna Euroopa Liidu ja NATO ühtsust. 

Usun, et meie mõistame teistest paremini, mida tähendab lõhenenud või nõrk lääs - see tähendab, et me oleme üksi ja peame hakkama saama üksi, ajal, kui meie liitlastel ei ole aega olla koos meiega, sest neil on endagagi tegemist. Ajalugu on näidanud, et me saame kindlustada oma julgeolekut ning tagada riiklust ja iseseisvust ainult koos liitlastega. Õppigem ajaloost ja ärgem korrakem vigu, mis võivad meile väga kalliks maksma minna – omariikluse kadumise. 

Läänest lahkulöömine ja isolatsioon oleks Eesti jaoks surmarisk. Leian, et presidendi roll on veenda, et Eesti hoidmine demokraatlikus läänes on eriti tähtis just suurte muutuste ja segaduste ajal. Olen kindel, et koos saame kõigist nendest muredest ja hirmudest üle.

Head sõbrad, olen tänaseks kohtunud Vabaerakonna, Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatidega. Aga sellist auditooriumi kui täna, pole mul olnud. See on mulle suur au. Kui enne ütlesin, et Reformierakonda on ikka tuntud tulevikku suunatud erakonnana, siis arvan, et ka erakonna valmisolek toetada presidendikandidaadina ühiskonnas laia toetuspinda omavat, kuid erakonda veel mitte kuuluvat naiskandidaati, on märk sellest, et ollakse tulevikumeelsed. 

Mul on teile täna ainult üks sõnum - kui teie olete valmis – olen ka mina valmis.

Ma ei karda ei karu, ei hunti, ei Trump'i ega valimiskogu.

Eesti Vabariik on üks imeline riik. Ma olen pühendanud oma senise elu ja olen valmis pühendama ka kogu ülejäänu, et see nii ka jääks!

Elagu Eesti!