/nginx/o/2016/06/10/5497391t1h02a2.jpg)
Tallinna kesklinnas asuvas Politseipargis levib suvehommikutel mõnus kohviaroom. Laia naeratusega tervitab tumedasilmne Diego Almeyda (39) hommikusi töölekiirustajaid ning kutsub oma mobiilsesse Velokohvikusse. Tšiilist pärit mees on tallinlastele kohvi ja võileibu üle leti ulatanud juba ligi kaks nädalat. Diego räägib ladusalt eesti keelt ning ka vene keeles saavad kliendid muretult teenindatud.
Esimest korda sattus Diego Eestisse 16 aastat tagasi. Nimelt külastas ta toona sõbraga suvist Soome muusikafestivali, mille käigus tekkis plaan ka Eestisse põigata. Noormehed peatusid Koidu tänaval vanas puumajas, kus siis asus Uue Maailma Seltsimajas, praegu aga tegutseb kohvik Kohalik. Samas majas üüris tuba üks õbluke heledapäine Eesti neiu, kellest sai kaks aastat hiljem Diego abikaasa.
Raske algus
Nelja aasta eest Eestisse kolides oli Diegol ette näidata ülikoolidiplom ja 12 aastat töökogemust graafilise disainerina. Tšiillane asus tööle reklaamiagentuuri. Paraku ei sujunud uue töö ja kodumaaga kohanemine ladusalt. Harjumatu töökeskkond ja õhustik viisid mehe musta masendusse ja sundisid ta töölt lahkuma.
Pärast seda tundus kõik justkui allamäge minevat. Diego masendus aina süvenes, siht oli silmist kadunud ning raske oli elust rõõmu tunda. Mees hakkas tööle klienditeenindajana, et perele elatist teenida.
Ühel päeval internetis kolades leidis ta aga täiesti juhuslikult pildi kolmerattalisest välikioskist. Mehe silmad lõid särama ja ta teadis kohe, et just jalgrattakohvikus peitubki tema kauaotsitud õnne valem. Varem lahustuvat Nescafé kohvi joonud mees mõtles, et isegi kui äri kukub läbi, on tal vähemalt kodus hea espressomasin olemas.