Merit Kopli: mulle meeldib, kui olukord on keeruline

Merit Kopli tunnistab, et kuna Postimees on olnud nii pikalt osa tema elust, kavatseb ta esmalt korralikult puhata. Suve lõpus pühendub ta aga uuele suurele väljakutsele – vahendada Saksamaale eesti kultuuri. Foto: Tairo Lutter

Täna on viimane tööpäev Postimehe peatoimetajal ja Postimees Grupi juhatuse esimehel Merit Koplil (47). Üksteist aastat Eesti suurima päevalehe juhina on vaid aasta vähem kui tema neljal eelkäijal – kõik mehed – kamba peale kokku.

Kahe kuu pärast suundub saksa filoloogi haridusega Kopli tööle Saksamaale. Temast saab Berliinis Eesti kultuuriatašee, ülesandeks tutvustada eesti kultuuri ja arendada kultuurieksporti.

Kui hommikuti Postimehe peatoimetaja toolile oled istunud, siis kuidas see sind inimesena muudab?

Võib-olla alguses muutis, aga enam ei muuda. Olen oma rolliga ilmselt nii palju kohanenud, et olen peast peatoimetaja. (Muigab.)

On see siis tore, kui oma rollist enam välja ei saa?

See ei häiri mind. See on olnud 11 aastat 24/7 minu elu – see olengi mina. Pole põhjust ega vajadustki ennast sellest kuidagi välja punnitada.

Järelikult, kui nüüd peatoimetaja kohalt lahkud, kaotad olulise osa oma identiteedist?

Kuna Postimees on olnud nii pikalt osa minust, annan endale aru, et [senisest minast] välja saamine ei käi nipsti üleöö. See võtab kindlasti aega. Õnneks on mul aega enne uude kohta minemist kaks kuud puhata, mis on tõesti vajalik.

Aga siin on oma konks: ma ei oska puhata. Ma ei ole saanud kõik need aastad puhata niimoodi, et lükkan telefoni välja. Hommikul vaatan alati esimese asjana telefoni. Rühmatrennis käies vaatan samuti pauside ajal üle, kas on tulnud mõni meil või on midagi juhtunud. See on tegelikult hullumeelsus. Kahtlustan, et mul võtab aega, et üldse õppida puhkama.

Kuid ma ei kurda. Tegelikult ju naudin seda ka, et kogu aeg kõike tean ja teen. Aga edaspidi võib olla raske sellest lahti lasta: kuidas ma lähen trenni ja ei peagi vaatama telefoni? Kas lülitan ööseks telefoni välja?

Sinu kabineti uks on alati lahti ja sealt on näha, et alalõpmata käivad töötajatega kõnetunnid. Kui õhtul toolilt tõused, kas tunned siis kergendust, et vampiirid on lõpuks vereimemise lõpetanud?

Üldse mitte. Inimestega rääkimist olen selles töös kõige rohkem nautinud. Probleeme on seinast seina, aga mulle meeldib aidata neid lahendada. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi läinud koju tundega, et ooh, õnneks sain neist lahti.

Aga ühel hetkel hakkasin tundma, et probleemide lahendamine läheb hästi kiireks. Selles mõttes, et olen kõike juba näinud. Siis ei ole endal enam huvitav. Siis kaob ära ka põnevus ja sära silmis, kui ükski probleem ei üllata, nii et lahendad need kogemuse pealt. Ütlen seda tõsiselt: tahaks, et probleemid oleksid suuremad.

Ma olen nagu adrenaliinisõltlane: mulle meeldib, kui olukord on keeruline. Töötan kõige paremini siis, kui on väga pingeline, juuksed on peas püsti, nii et mõtled end segaseks, mida teha. Stress on mulle kõige käivitavam jõud.

Millised on olnud kõige stressirohkemad olukorrad, mis meelde tulevad?

Ilmselt ainuke olukord, mis ületas minu stressiläve, oli siis, kui Postimees kirjutas Andrus Veerpalu dopinguasjast. Peep Pahv ja Tuuli Koch said teada, et Veerpalu dopinguproov oli positiivne. Kontrollisime seda, olime täiesti kindlad, et allikad on õiged ja info on sada protsenti õige. Kui loo avaldasime, eitas suusaliit kõike kategooriliselt ja ütles, et Postimees valetab. See kestis umbes nädala. Kogu tolle aja oli Postimees kohutava rünnaku all.

Kõige traagilisem oli see, et kui suusaliit lõpuks vabandust palus ja ütles, et tegelikult oli Postimehel õigus, läksid lugejad ikkagi Postimehe, sõnumitooja vastu. Neile ei meeldinud see uudis, see šokeeris neid, ja mõned neist hakkasid vihkama Postimeest.

Stress, mis tookord tekkis, ei olnud enam hea. Arvan, et jäin siis väga palju vanemaks.

Ükskõik, kuidas olen toda olukorda tagantjärele analüüsinud, ei kahetse ma seda, mida tegime. Ajasime õiget asja ja tegime head ajakirjandust. Tegemist oli ikkagi olulise infoga, mida [rahval on õigus] teada. Kui oleksime selle loo maha vaikinud hirmus, et äkki lugejad lähevad meie vastu – see oleks olnud minu arust vale.

Öeldakse küll, et lugejaga ei tohi minna vastuollu. Aga kas peaksime olema nii konjunkturistlikud, et kirjutame ainult uudiseid, mis lugejatele meeldivad? Olen siiamaani uhke, et meil on toimetus, kes julges sellest juhtumist kirjutada. Kuigi see oli väga valus kogemus.

Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik, kes sinu peatoimetajaks määras, oli aktiivne juht, kellel oli Postimehe sisu ja arengu kohta alati oma arvamus ning kes seda ka selgelt välja ütles. Nii mitmedki mehed, sinu eelkäijad, ilmselt murdusid tema all. Kuidas sul õnnestus vastu pidada?

Kadastik on kindlasti keeruline inimene, samas väga nõudlik. Temaga ei olnud kerge, muidugi mitte.

Kahtlemata oli hea see, et ta on ajakirjanduses proff. Ta teadis, mida tahtis ja nõudis, kuna tal oli endal peatoimetaja kogemus; ta teadis, mis on teostatav ja mis mitte ning mis on mille hind.

Ma ei taha, et see kõlaks õõnsalt, aga nii see on olnud: kui olid väga keerulised nõukogu koosolekud, kus ei oldud toimetusega rahul – olgu sisuliselt või olime liiga palju kulutanud või olid muudatused liiga aeglased –, kus olin saanud otse öeldes vastu päid ja jalgu, tulin ülakorruselt alla ning kui siis astusin toimetusse, olid seal omad inimesed, oma huumori ja oma probleemidega, ja kõik mured said peast pühitud. Lauljad räägivad, et saavad publikult jõudu; mina olen saanud toimetusest.

Tihti öeldakse, et juht on tipus üksinda. Ma ei ole olnud üksinda. Mul on toimetuses alati olnud lähikondlased, kellele olen enam-vähem kõike rääkinud ja kellega kõike arutanud: Aivar Reinap, Peep Pahv, Heili Sibrits, Sigrid Kõiv, Neeme Korv, Tuuli Koch, Evelyn Kaldoja, Margus Mihkels, Claire Peinar.

Lähedasi on veel palju. Need on inimesed, kes on olnud mulle rasketel aegadel toeks, julgustanud või mõnes olukorras hoogu maha võtnud. Pean neid oma sõpradeks.

Mis asjus on ülaltpoolt kõige rohkem survet avaldatud?

Kuigi legendid räägivad, kuidas Kadastik sekkus kohutavalt sisusse, ei ole ta seda tegelikult teinud.

Mäletan keerulisi nõukogu koosolekuid, kui 2008. aasta majanduskriisi ajal oli vaja palju kärpida. Pidime koos Erik Roosega, kes oli peadirektor ja juhatuse teine liige, kohutavalt palju inimesi koondama ja võtma kõigil palka kümme protsenti vähemaks. Samas nõuti, et oleksime jätkuvalt kasumis.

See surve oli suur. Tulin siis nõukogu koosolekult alla toimetusse ja pidin vaatama, keda veel koondan. See oli raske ja valus.

Mismoodi oled sisimas endaga hakkama saanud, kui oled pidanud andma inimesele hundipassi ja inimene ise ei ole selles üldse süüdi?

Iga juht peab sellega arvestama, sest ta vastutab ettevõtte käekäigu eest. Sa ei saa olla juht, kui sa ei suuda langetada raskeid otsuseid. Sa ei saa mõelda, et tema on minu sõber ja tema on muidu tore inimene. Kui ma sedasi mõtlen, läheb ettevõttel minu tõttu halvasti.

Koondamine või töösuhte lõpetamine on mulle alati olnud väga raske. Ma ei saa siis magada, elan seda ka tagantjärele valusalt üle. Inimlikkus ei ole ikkagi vist kadunud. (Muigab.)

Kas mõnikord on pärast valusate otsuste tegemist tekkinud tunne, et tahaks kusagile põgeneda ja hingelt ängi välja elada?

Ikka on raskeid hetki, aga olen õppinud ennast kaitsma ja säästma, eelkõige mõtetega. Ma ei saa võtta asju ka liiga hinge – see on siiski töö.

Sport aitab sellistel puhkudel kõige paremini. Lähed pärast rasket päeva trenni ja see viib mõtted mujale. Ujun, teen jõutrenni, sõidan rattaga, kuna põlved on jooksust läbi. Aga mõnikord ei aita ka sport. Mõnikord oled nii läbi, et ei suuda trennigi minna.

Kui tihti oled tundnud, et aur on otsas?

See on mulle võõras tunne, ausalt. Ma ei tea, mida see tähendab. Natuke puhkad ja tõused jälle püsti. Mul ei ole kunagi olnud nii, et hommikul ei jaksa tööle minna. Ikka tuled reipalt kohale.

Ma ei saa olla toimetuses paha tujuga. Kui olen halvas tujus või närviline, levib see lainena üle terve toimetuse: osakonnajuhatajad lahkuvad koosolekult pahurana, siis on nende alluvad pahurad ja lõpuks on üks pahur kamp. Seda ei tohi lasta tekkida, toimetuses peab hoidma head tuju.

Sinu peatoimetajaks oleku ajal hakkas Postimehe eelmine omanik, Norra meediafirma Schibsted üha rohkem kaugenema ajakirjandusest ning keskenduma kuulutuste ärile. Kas panid seda oma ametis ka tähele?

Jah, mäletan, et päris alguses oli Schibstedile ajakirjandus ikkagi number üks, aga mingil hetkel ilmus Schibstedi aastaüritustele järjest rohkem inimesi, kes tegelesid autode müügiga.

Siis läks Norra suur tanker oma teed ja meie pidime Eestis oma laevaga mujale tüürima.

Ühtpidi jah, aga teisalt on arusaadav, et meedia ärimudel, mis oli püsinud aastakümneid, senisel kujul enam ei töötanud. Sai selgeks, et meediaäri ülalpidamiseks on vaja kirjastustel hakata tegelema ka muu bisnisega. Schibsted valis kuulutuste äri, milles on siiamaani edukas.

Kui rahutuks tegi sind see, kui Schibsted otsustas Eestis ajakirjandusärist loobuda?

Muidugi tegi see murelikuks, sest me ei teadnud, kes saab uueks omanikuks. Räägiti erinevaid versioone, näiteks soomlastest. Eks me olime Schibstedis väga hästi hoitud ja võrreldes konkurentidega oli meil know-how maailma kõige paremal tasemel, lisaks kontaktid. Loomulikult tegi murelikuks, et need kaotame.

Kas valisid kolm aastat tagasi kaitstud magistritöö teemaks «ASi Postimees arenguvõimaluste määratlemine seoses väliskeskkonna muutumisega» just seetõttu, et segastes aegades sotti saada?

Jah, see oli täiesti teadlik valik. Meedia äripool on mulle kogu aeg meeldinud, see on väga põnev maailm. Tahtsin sellest süvitsi teada saada, kust tuleb üks või teine arv – sest paraku kaasneb peatoimetaja tööga ka pealiskaudsus, sa tead igast asjast nipet-näpet.

Pühendasin Tallinna Tehnikaülikoolis kõik oma magistriaastad Postimehe uurimisele, lahkasin igast otsast läbi, mis on hästi ja mis halvasti. Põhirõhk oli sellel, mis saab Postimehest muutuval meediaturul, millised on Postimehe võimalused ellu jääda, kui lugemisharjumused muutuvad.

Tegin Tartu Ülikoolis hiljuti ühe ettekande ja võtsin enne seda oma magistritöö ette, et saada sealt pidepunkte. Lugesin taas oma järeldusi ja nägin, et need olid täpselt niisugused, mida kõike on Postimeheski tehtud.

Oled trükiajakirjanduse kasvandik. Kui raske või ka ebamugav on olnud uute tehnoloogiliste arengutega pidevalt kaasa joosta?

Ei ole olnud raske. Nii kui midagi uut tuleb või midagi põnevat näen – mõned ütlevad, et olen kergeusklik –, lähevad minu silmad särama ja hakkan kohe tegutsema. Vaimustun hästi kiiresti, võtan kõike kirega. Nüüd, vanusega, on tulnud tõdemus, et tark ei torma: seedi enne üks öö, kui hakkad toimetama, inimesi kaasama ja hulluks ajama; alles siis, kui mõte tundub ka hommikul hea, asu tegutsema. Olen teadlikult end sundinud, et hoiaksin asju mõistusega ohjes.

Kas ajakirjanduses on olnud mingeid uuendusi, mille puhul oled mõelnud, et see on ajutine moeröögatus?

Ma ei uskunud väga tahvelarvutisse. Kuid nüüd pean tunnistama, et loen hommikuti lehte iPadist. Meil käib peres paberleht ka, aga seda loeb mees.

Millist ajakirjandust loed?

Saksa lehti loen, et oma saksa keelt elus hoida, ja nüüd loen eriti palju, et olla kursis sellega, kuhu lähen. Helsingin Sanomat olen ka alati lugenud. Ütleks nii, et kui ideid ei ole, näiteks suvisel ajal, siis vaata Helsingin Sanomat: neil on suhteliselt sarnased probleemid, sealt ikka midagi leiad. (Naerab.)

Teles on kohustuslikud uudised ja vestlussaated. Samuti meeldivad mulle briti ja Põhjamaade krimkad. Kui on keerulised ajad, panen enne magama jäämist käima mingi kriminulli, nagu «Kurjuse kannul» või «CSI». Hakkan seal mõrvarit otsima, ja kuna sa ei saa ju mitut mõtet korraga mõelda, läheb päeva probleem või mure peast ja jäädki magama.

Minu arust on üks ajakirjanduse valearvestusi nüüdisajal see, et ei taheta arvestada loosungit less is more ehk vähem on parem, vaid lausa tapetakse inimesi meeletu infotulvaga. Oled nõus?

Jah, me toodame portaalis päevaga 400 uudist. Kuskil ei ole inimesi, kes suudaks selle kõik läbi lugeda. Tõsi, minu ema, kes saab 72, loeb siiski enamiku uudiseid läbi: istub oma peenra vahel, nutitelefon nina ees, ja loebki kõike ja teab kõike. Tema on vist üks väheseid, kes kõik 400 lugu ära loeb.

Teisalt tahame, et inimestel oleks palju valida, et kõik meie rubriigid oleks värskete uudistega täidetud. Infot on palju, aga mida sa jätad vahendamata? Mis valdkonna sa ära lõikad?

Praegu oleme otsustanud, et panustame kõigisse kanalitesse ja oleme igal pool esirinnas. Sel juhul ei saagi uudiseid vähemaks võtta.

Ajakirjandus usub, et kõike peaaegu valimatult kajastades annab ta inimestele valikuvabaduse, aga inimesed vist ei jaksa enam valida. Kas ajakirjandus ei peaks aitama inimestel siiski otsustada, mis väärib tähelepanu, et säästa lugejate kallist aega?

Kõige tähtsamad uudised on Postimehe portaali esiküljel. Kui sa neid loed, oled eluga kursis.

Maailmas räägitakse palju personifitseeritud uudistest: et vastavalt sellele, mille vastu sul on huvi, paneb automaatika kokku sinu uudiste valiku. Mulle ei meeldi see variant. Siis juhtub nii, et inimesed ei ole enam asjadega üldse kursis. Mõni loeb ainult tervisest ja ei teagi, et Pariisis on terrorirünnakud. Mingi kohustuslik osa uudiseid võiks inimestel ikka alati ees olla.

Ja veel üks asi: viimasel ajal tekitab ajakirjandus igast pooljuhuslikust lausest päev otsa kestva uudisvoo ning iga jalgpalluri kurvikast pruudist uudiseteema. Kuidas sulle meeldib klikijaht?

Kõik tahavad ju, et tema uudist loetaks, ja loetakse siis, kui see on huvitav – mis seal siis halba on?

Aga kas sedalaadi tekitatud uudiste pakkumisega ei minda liiale?

Mind häirib see, kui mind petetakse: kui pealkiri lubab ühte, aga sisus lubatud põnevust pole. Kellad ja viled on, aga sisu ei ole. Müü oma asja, aga see peab hea asi olema.

Kui võrrelda veebi algusaegadega, mil tehti igasuguseid asju, on nüüd veebis ikkagi palju rohkem kvaliteeti, lisandunud on videod, interaktiivne graafika. Kui sellega klikke saad – miks mitte.

Oled Postimehe esimene naispeatoimetaja. Enne sind oli peatoimetajaks terve rida mehi, kes pidasid vastu paar aastat, kuigi ajad olid palju rahulikumad ja stabiilsed. Sa oled ametis olnud 11 aastat, kuigi ajad on olnud väga pingelised. On soolisel kuuluvusel selles mingi roll?

Üldiselt olen seda meelt, et sool pole tähtsust. Aga nüüd mõtlen, et siin võib isegi olla mingi seos. Naised on siiski alalhoidlikumad ja, mulle tundub, suudavad keerulisi olukordi lahendada delikaatsemalt. Neil on empaatiavõimet, nad suudavad tagada, et kriisis ei jookse meeskond laiali. Ja selleks et muudatusi läbi viia, ei saa toimetuse ees lihtsalt öelda, et teeme nii. Nii ei lähe. Sa pead enne ükshaaval inimestega rääkima, seletama, et saada oma ideele tuge.

See on diplomaadi amet ja mulle tundub, et selles olen naisena võib-olla tugevam olnud. Just keerulised ajad on tänu sellele möödunud pehmemalt.

Ilmselt on meeste häda juhina ka see, et nad tahavad olla igas olukorras alfad. Aga tark juht peab oskama aeg-ajalt ka nähtamatult dirigeerida. Küllap ei tule see uudisena, kui ütlen, et paljude silmis oled olnud liiga nähtamatu peatoimetaja.

Olen jah. See haagib minu juhtimise põhimõttega: lasta inimestel, staaridel ise toimetada. Olen leidnud, et inimesed töötavad siis paremini, kui lasen neil särada ja hoian ise teadlikult tagaplaanile.

Minu asi ei ole särada. Minu asi on lasta särada teistel, neil, kes on oma valdkonna asjatundjad.

Millised on olnud sinu suurimad valearvestused ja ebaõnnestumised?

Eks need ole seotud inimestega. Olen pannud inimesi valedele kohtadele tööle, võtnud väljast valesid inimesi tööle. Olen kaotanud mitu head ajakirjanikku selle tõttu, et olen pannud nad pooljõuga juhiks. Pärast põleb ta läbi juhina ja põleb läbi ka ajakirjanikuna, ta on haiget saanud ning ta ego on lüüa saanud. See on juhi viga, seda ei tohiks teha.

Kindlasti on olnud ka ärilisi möödapanekuid, näiteks ajakirjaga Hello!. Aga nimetan neid pigem katsetusteks. Ma ei arva, et kui tegutsed turvaliselt ja midagi ei katseta, on see õige. Kui katsetad ja läheb kehvasti, õpid sellest, proovid uuesti ja teed paremini. Nagu tegime hiljuti Postimehe uue nädalavahetuspaketi.

Kas suure lehe peatoimetaja tööd võimaldab teha see, kui lapsed on ikkagi juba suured?

Ilmselt saab teisiti ka. Minu tütar oli siis 10 ja poeg 17, kui sain peatoimetajaks. Nad ei olnud enam väikesed, nii et sain täielikult oma tööle pühenduda. Muidugi on nad kannatanud võrreldes sellega, kui ema oleks olnud kogu aeg kodus, alati hästi rõõmus, päikeseline ja mureta. Ikka viid ju probleemid koju ka kaasa.

Aga mõlemad on kasvanud korralikuks inimeseks. Tütar lõpetab just Tartu Ülikoolis juura ja töötab kohtutäituri juures Tallinnas. Poeg on õppinud inseneriks Tallinna Tehnikaülikoolis ja Singapuri ülikoolis, praegu töötab insenerina Eestis tegutsevas Soome firmas.

Sinu abikaasa töötab konkureerivas lehes, Eesti Päevalehes. Kellega jagad muresid, sest ilmselt ei saa sa ju minna koju südant puistama?

Ega ma olegi talle väga puistanud, pigem ikka toimetuse inimestele. Ja õele. Tema teab Postimehe asjadest väga palju. Ta on Baltikas personalijuht. Temalt olen küsinud inimestega seotud küsimustes sageli nõu.

Kui raske on peres tööasju ainult enda teada hoida?

Olen sada protsenti kindel, et kui [abikaasa] Kaivo ka midagi kuuleb, ei lähe ta elu sees [Eesti Päevalehe ja Delfi peatoimetajale Urmo] Soonvaldile rääkima, et kuule, ma kuulsin täna hommikul sellist asja – ta ei tee seda.

Miks siis nüüd ikkagi Berliini lähed?

Siin on kaks asja. Mulle tundub, et Postimees vajab värskust. Võib-olla mõtlen valesti, äkki ei vaja, aga olen endale välja mõelnud, et vajab.

Ma ise vajan ka värskust. Tahan uusi probleeme lahendada.

Mis probleemid Berliinis ootavad?

Mul on väga suur ambitsioon eesti kultuuri Saksamaale viia. Mul on nii palju ideid, mida seal tegema hakkan, et ajab üle ääre. (Naerab.) Üks hull idee ajab teist taga. Olen ju viimased kuud tegelenud paralleelselt ka sellega, et mõelda, mida Berliinis teen. See on koht, kus saan lasta oma loomingulisusel välja tulla.

Aga mis saab Postimehest kolme-nelja-viie aasta pärast?

Usun, et nelja-viie aasta pärast on Postimees päris samasuguses seisus nagu praegu. Arvan ka, et meie silmad ei näe seda, et Postimees paberil kaob. Rääkimata portaalist, kus Postimees teeb head tööd.

Oleme praegu tipus. Ja mul on hea meel, et lähen ära tipus. Kui oleksin läinud ära ajal, mil olukord on kehv, oleksin nagu põgenenud.

Mis Postimehele lõpusõnadeks ütled?

Tähtis on see, et inimesed üksteist hoiavad ja kokku hoiavad. Selles on Postimehe tugevus, seda tuleb hoida.

Infokast

Merit Kopli

Sündinud 19. jaanuaril 1969 Tallinnas.

Omandanud Tartu Ülikoolis saksa filoloogi hariduse ja Tallinna Tehnikaülikoolis magistrikraadi ärikorralduses.

1991. aastast tegutsenud meediavaldkonnas, Postimehes töötanud alates 2001. aastast. Alates 2005. aastast olnud Postimehe peatoimetaja ning juhatuse liige ja esimees, 26. novembrist 2015 ka Postimees Grupi juhatuse esimees.

Tänavu augustis alustab tööd Berliinis Eesti kultuurinõunikuna.