Mai lõpus teisaldati uude asukohta kaks Tallinna lennujaama territooriumil asunud kultuskivi. Kolmas, umbes 90 tonni kaaluv kivi ootab veel oma korda.
Galerii: lennujaama laiendusele ette jäänud muistsed kultuskivid viidi uude kohta (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku on lennujaama territoorium koduks neljale muinsuskaitsealusele kultuskivile (tänapäeval nimetatakse neid pigem lohukivideks - toim.). Lisaks asub seal ka Tallinna linna piirikivi, kuid see kaitse all ei ole.
Juba 2014. aastal andis toonane kultuuriminister Urve Tiidus loa nende kolme kivi teisaldamiseks, mis lennujaama lennuliiklusala arendustele ette jäävad. Nimelt asusid kolm kultuskivi kavandatava lennu- ja ruleerimisraja pikenduse ja laienduse asukohtades. Täiendavalt peab rahvusvahelistest lennundusnõuetest tulenevalt lennuraja ümber olema 150 meetri laiune ohutusala.
90-tonnine kivi ootab teisaldamist
Nüüd, kus lennujaamas hakkas lõpuks suur remont pihta, tuligi kividele uus asukoht leida. Ja seda 27. mail kahe kiviga tehtigi.
«Üks neist, mis kaalus 16 tonni, tõsteti kraanaga kalluri kasti ja hiljem sealt maha. Teine kivi oli väike ja kaalus alla 10 tonni ning seda transporditi kopa saha see,» kirjeldas Tallinna linnaplaneerimise ameti arheoloog Ragnar Nurk.
Oma vanast asukohast on kivid nüüd vastavalt 700 ja 450 meetri kaugusel. Nüüd asuvad need lennujaama idapoolses otsas, kuhu tulevikus jääb rohuga kaetud hooldatav ala, mis on varasemale keskkonnale väga sarnane.
«Kolmas kivi on oluliselt suurem, hinnanguliselt 90 tonni, ja rabedama koostisega, mistõttu teisaldatakse see arvatavasti oma praegusest asukohast mitte eriti kaugele,» lisas Nurk.
Tallinna lennujaama projektide koordinaator Annika Sõrmus ütles Postimehele, et praegu ei ole veel teada, kuidas hiiglasliku kivirahnu transportimine välja saab nägema. «Sellega ei ole hetkel veel kiire, kuna kivi ei jää ehitustöödele ette,» sõnas ta.
«Ja kuna see kivi on hästi suur, nõuab selle teisaldamine rohkem arusaamist, et kuidas seda liigutada ja kuhu tõsta,» lisas Sõrmus. Lähima paari kuu jooksul seda ilmselt siiski ette ei võeta.
Üllatus: kivi alt tuli välja 20. sajandi rämps
Kas muistse kivi teisaldamine oma algsest asukohast ei või selle «väärtust» vähendada? Arheoloogi sõnul selgus kivide teisaldamisel, et need polnud juba enne transporti päris oma algses kohas või asendis, sest kivi alt leiti 20. sajandi rämpsu.
«Kile, klaas, lauajupid, juhtmed ja nii edasi,» loetles Nurk kivi alt välja tulnud asju. «See viitab, et kivi oli liigutatud, aga küllap paiknes see suurust arvestades ka varem kuskil selles kandis.»
Kuna kultusekivide algne funktsioon ja lohkude tegemise otstarve pole täpselt teada, on raske hinnata, kui suurt rolli mängis mineviku inimeste jaoks kivi täpne asend.
Küll aga oli konkreetsete kivide liigutamine nende säilitamise huvides siiski vältimatu. «Uues asukohas paigutati kivid nii, et lohud oleksid jätkuvalt vaadeldavad ja paikneksid ilmakaarte suhtes samas asendis nagu endises kohas,» lisas Nurk.
MIS ON KULTUS- EHK LOHUKIVI?
Kultuskivi on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust lohku. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma.
Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750.
Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega.
Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.
MIDA ON NENDE KIVIDE KOHTA TEADA?
Kõige väiksem, juba teisaldatud kivi
vanus I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Tegemist on keskmise suurusega, kuid hästi madala raudkiviga, mis paikneb Tallinna Lennuvälja idaosas. Kivi küljed sulavad maapinnaga kokku, pealispind on kergelt kumer ja peaaegu maapinnaga tasa. 1971. aastal koostatud passi järgi on kivi pealispinnal tuvastatud 11 kunstlikku lohku.
Kivi avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1969. aastal.
Keskmise suurusega, juba teisaldatud kivi
vanus I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Tegemist on keskmise suurusega, veidi sammaldunud raudkiviga, mille pealispind on kergelt kumer, küljed laugjalt kaldu. 1983. aastal koostatud passi järgi on kivi pealispinnal tuvastatud 8 kunstlikku lohku või lohupõhja.
Kivi avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1969. aastal.
Kõige raskem, teisaldamist ootav kivi
I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Tegemist on suure, rabakivi tüüpi raudkiviga, mille küljed on praktiliselt püstloodis, kuid tema pealispinnale moodustub kitsas ida-lääne suunaline hari, millel on 2 selget kunstlikku lohku. Kivi pealispind on sammaldunud, tema kirdepoolselt küljelt on lahti tulnud 2 suuremat tükki, mis paiknevad sealsamas kivi jalamil.
Kivi avastas kodu-uurija Oskar Raudmets 1965. aastal.
(Allikas: kultuurimälestiste riiklik register)