/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2014/08/14/3275289t1hf718.jpg)
Riigikogu riigikaitsekomisjoni koostatud raport NATO heidutusest peab muu hulgas keskpikas perspektiivis vajalikuks liitlaste kuni brigaadisuuruse lahinguvõimelise üksuse paigutamist igasse Balti riiki.
Raport peab vajalikuks brigaadi paigutamist igasse Balti riiki (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogus arutab kolmapäeval olulise tähtsusega riikliku küsimusena raportit «NATO heidutus Läänemere piirkonnas, hetkeseis ja perspektiivid».
Riigikaitsekomisjoni koostatud raport nendib, et viimastel aastatel pingestunud julgeolekukeskkond NATO idanaabruses on pikaajalise iseloomuga ning seetõttu peab NATO kollektiivkaitse tõhustamiseks panustama pikaajalistesse lahendustesse.
Raporti koostajate hinnangul vajab NATO heidutus ja liikmesriikide kaitse reaalset tugevdamist ning NATO heidutuse põhimõtted vajavad ajakohastamist. Tagamaks alliansi kollektiivkaitse ning võimearenduste jätkusuutlikkuse, peavad NATO Euroopa liitlased senisest enam panustama kaitsekoostöösse.
Raporti kohaselt peab NATO kaitseplaneerimine, mille praeguseks aluseks on lisajõudude siirmine ja karistusheidutus, rohkem keskenduma tõkestusheidutusele ja adekvaatsele ettenihutatud kohalolekule Balti riikides, Poolas ja kogu Läänemere piirkonnas.
«Võib kõlada paradoksaalselt, aga tänu Lääne poliitikale, mis taotleb Ida-Ukraina konflikti külmutamist, saab Venemaa lähitulevikus ümber keskenduda Balti riikidele,» seisab raportis.
«Mida NATO, selle liikmesriigid, USA või EL ka ei teeks alliansi liikmesriikide kaitsmiseks, pole olemas midagi, mis suudaks asendada suurte, usutavate tavavägede kohalolu alliansi kõige haavatavamates punktides, sealhulgas Eestis, Lätis ja Leedus,» seisab raportis. «Kui NATO ei taha või ei suuda eelpaigutada Balti riikidesse piisavalt vägesid, et võtta Venemaalt lihtsad võimalused agressiivset poliitikat ellu viia, siis peab ta oma funktsiooni ja olemasolu õigustamiseks olema valmis palju kallimateks ja poliitiliselt keerukamateks alternatiivideks.»
«Tõkestusheidutuse paremaks saavutamiseks on keskpikas perspektiivis vajalik NATO liitlaste kuni brigaadisuuruse lahinguvõimelise üksuse ja toetuselementide paigutamine igasse Balti riiki, sealhulgas Eestisse. Sellega seoses tuleb detailselt analüüsida vastuvõtva riigi võimearendust perspektiivis liitlaste kuni brigaadisuuruse üksuse majutamis- ja väljaõppetingimuste loomiseks,» seisab raportis. Ka peavad raporti koostajad vajalikuks NATO liitlaste rasketehnika ja muu varustuse eelpaigutamist Eestisse ja teistesse Balti riikidesse.
«Heidutuse tugevdamiseks tuleb koostöös liitlastega saavutada NATO alaline kohalolek Läänemerel,» seisab raportis. Samuti tuleks raporti koostajate hinnangul minna Balti õhuturbemissioonilt üle õhukaitsemissioonile, suurendades selleks regioonis paiknevate liitlaste õhuväeüksuste ja sõjalennukite arvu, luues samas adekvaatse õhukaitsesüsteemi.
«Venemaa puhul võidab heidutamine keelamise kaudu alati heidutamise reageerimise või karistamise kaudu. See on odavam, lihtsam, ja ehkki see pole võib-olla ilmselge, on see poliitiliselt vastuvõetavam kui alternatiiv,» seisab raportis.
Ühtlasi soovitab raport kaaluda kaitsekulude suurendamist. Raport soovitab kaitsekulutuste planeerimisel pöörata senisest suuremat tähelepanu iseseisva kaitsevõime tugevdamisele ja rehabilitatsiooniteenustele.
«Kaitsevägi peab iseseisva kaitsevõime arendamisel lähtuma sõjalisele riigikaitsele eraldatud rahast ning inimvarast, mis Eesti suuruse riigi puhul on ilmselgelt piiratud. Riigikaitsekulutusi tuleb näha osana tervikust, mille planeerimine ning sihipärane kasutamine on pikaajaline ja tulevikku vaatav protsess, kus rahalisele mõõtmele lisaks on oluliste teguritena laual nii inimesed kui ka väljaõpe,» seisab raportis.
«Kaaluda Eesti kaitsekulutuste suurendamist, arvestades eeskätt hädavajalikke võimearendusi ning vastuvõtva riigi investeerimisvajadust,» seisab raportis.
Raporti koostajad nendivad, et iseseisvat kaitsevõimet planeerides ei ole mõistlik lähtuda hüpoteetilisest võimalusest, et Eesti suudab vaid oma võimete baasil teostada riigi sõjalist kaitset. Selleks puudub nii rahaline kui ka inimressurss.
«Eesti sõjalise riigikaitse planeerimine näeb ette kuni kolme brigaadi suurust väevõimet, mis ei kata meie kaitsevajadust. Kindlasti on oluline vähemalt brigaadi mahus liitlaste üksuste ning lisavõime planeerimine selleks, et tagada optimaalne kaitselahend. Iseseisvalt kaitselahendit üles ehitada tähendaks kaitsekuludeks ette näha minimaalselt 5 protsenti SKP-st, kuid see ei kata mingil juhul olulisi võimeid õhu- ning meredomeenis,» seisab raportis.