Mihkel Raud lahkub riigikogust ja poliitikast

Mihkel Raud kutsub inimesi Riigikogu avatud uste päevale! Foto: Kaader videost / Youtube.com

Suure hoo ja entusiasmiga 2015. aasta riigikogu valimistel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas Tartus kandideerinud ja 3229 valija toetuse saanud kirjanik, muusik ja teleajakirjanik Mihkel Raud on otsustanud poliitikast lahkuda.

Raud teatas oma otsusest täna õhtul rahvusringhäälingu kaudu edastatud avalduses: «Valdav osa riigikogu liikmetest teeb oma tööd südame ja vastutustundega, seda võin ma käsi südamel kinnitada. Ma olen pettunud pigem iseendas. Iseendas poliitikas. Ma olen selles talumatult halb, täpselt sedamoodi halb, nagu ma ise ajakirjanikuna talumatult halbu poliitikuid halbadeks defineerisin.»

Veel täna hommikul istus Raud sotside fraktsiooni laua taga, kui külla oli tulnud presidendikandidaadiks pürgiv Siim Kallas.

Seega tuleb Raua lahkumine erakonna liikmetele kindlasti suure üllatusena. Paljud on tunnustanud tema südikust erakoolide temaatika puhul ja aktiivsust erakonnas. Näiliselt ei olnud ka märke, et miski võiks olla muutunud talle poliitikas nii vastumeelseks.

Väidetavalt on Raual kavas sügisest taaselustada oma telekarjäär ja teda ootab ees uus saade. Raua asemel peaks riigikokku tulema kas Toomas Jürgenstein või Gea Kangilaski.

Tele- ja meelelahutusmaailma riigikogu töö vastu vahetanud inimestel on ennegi läinud Toompeal toimuvat raskeks taluda. Nii lahkus poliitikast ja riigikogust 2003. aastal Hannes Võrno, kes jõudis Res Publica ridades parlamenti pääsenuna teha saadikutööd seitse kuud.

Mihkel Raud teatas enne riigikogu valimisi usutluses Tartu Postimehele, et ei kandideeri parlamenti selleks, et koguda ainest uuele romaanile, vaid soovib toonasest mugavusalast väljuda.

Ajakirjaniku küsimuse peale, kas Raual on julgust oma saadikuvolitused peatada, kui ta leiab, et see töö pole tema jaoks, vastas Raud toona: «Ma ei nimetaks seda julguseks, vaid arguseks. Küsimus ei ole tööga hakkama saamises. Ma olen täiesti veendunud, et iga inimene on võimeline selle tööga hakkama saama. Küsimus on, kas ta viitsib ja tahab seda tööd teha, kui ta avastab, et see pole päris see, mida ta ette kujutas. Kui ma teataksin poole aasta möödudes, et nüüd lähen ikkagi tagasi televisiooni ja teen edasi oma võrratuid meelelahutussaateid, siis see pole julgus, vaid argus.

Kui ma osutun valituks, istun ma igal juhul selle neli aastat ära. «Istun» kõlab muidugi pahasti. Aga ma olen igal juhul selle parlamendi koosseisu liige ja teen seda tööd,» lubas Raud siis.

Postimees avaldab Raua avalduse täismahus:

Olen otsustanud lahkuda Riigikogust ja Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast

Sa ütlesid seda mulle igal võimalusel: «Mihkel, sa ei saa seal hakkama. Sa ei kujuta ette, mis sind ootab. Sa ei pea poolt aastat vastu.»

Sa rääkisid seda igal pool – kaubanduskeskuste kassajärjekorras, valimistelgis ja oma korteri uksel, kui ma olin su kella helistanud. Sa olid juhuslik mööduja, sõber, lähisugulane, endine poliitik.

«Sa eksid,» vastasin ma alati. «Minuga läheb teisiti.»

Ei läinud. Sul oli õigus. Ma kukkusin poliitikuna läbi. Omamoodi on mul selle üle isegi hea meel, ent see on kehv vabandus.

Töö on nagu inimsuhe. Sa pead teda armastama, muidu ei tule asi välja. «Tee seda, mida sa armastad,» ütlen ma igale kooliõpilasele, kes karjäärinõu küsima tuleb. Käsi südamel – ma püüdsin poliitikasse armuda. Ma üritasin temasse kramplikult kiinduda, sest eemalt paistis ta täpselt see, mida enamus meist elu armastuselt ootab: põnev, ligitõmbav, etteaimamatu, seksikas, täiendav ja maailmamuutev. Kuid armastust ei tulnud.

Ma ei ole pettunud riigikogus. Valdav osa riigikogu liikmetest teeb oma tööd südame ja vastutustundega, seda võin ma käsi südamel kinnitada. Ma olen pettunud pigem iseendas. Iseendas poliitikas. Ma olen selles talumatult halb, täpselt sedamoodi halb, nagu ma ise ajakirjanikuna talumatult halbu poliitikuid halbadeks defineerisin.

Ent on asju, milles ma arvan end hea olevat. Juba sügisest esitan ma TV3s «Kolmeraudse» külalistele taas küsimusi, mida ma usun eesti rahvast neilt küsida tahtvat. Küsimusi on palju, eriti nüüd, kui Eesti areng on nähtavalt seiskunud ning esimest korda üle mitmekümne aasta on paljud meist Eesti seniseid põhimõttelisi otsuseid revideerima asunud. Küsida tuleb neilt, kes on võimul. Aga ka neilt, kes võimu enda kätte saada tahavad.

Ma tahan neid küsimusi esitada, aga ma tahan seda teha omadel tingimustel, nendel tingimustel, milleks riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõte justkui võimaluse peaks looma, aga tegelikult ei loo. Nii nagu ei loo seda võimalust ka parteiline kuuluvus, kuigi ideaalses maailmas võiks olla vastupidi.

Ma annan endale aru, et minu otsus – ükskõik kui põhjendatuks ma seda ise ka ei pea – võib mind valinud inimestes vastakaid tundeid tekitada. Ehk pakub õigustatud hukkamõistule tasakaalu teadmine, et minu asemel asub riigikogus tööle inimene, kelle võimekuses ning riigimehelikkuses võib kindel olla, ning et ükski asi, mida ma riigikogus edaspidi teinud oleksin, ei jää tegemata.

Mind ennast lohutab aga veendumus, et paradoksaalselt on mul kõiki neid lubadusi, mida ma valimiste eel ukselt uksele koputades inimestele jagasin, poliitikast väljaspool oluliselt võimalikum täita.

Ma tänan oma armsaid sõpru Eesti Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Meie ühine retk on olnud põnev. Soovin teile jõudu ja vastupidamist igikestvas võitluses õnneliku ja inimväärse Eesti eest. Ma ei lahku sellest võitlusest, ma jätkan seda teisel rindel.