«20 aastat ja mitte ühtegi sündmust!» Just nii iseloomustas 2012. aasta viimasel õhtul näitleja Ott Sepp kodumaist seriaali «Õnne 13». Ja olnuks Sepp poliitikakommentaator, võinuks ta sama öelda ka haldusreformi kohta.
20 aastat, mitu nurjunud katset ja haldusreform saigi tehtud (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga Sepp ei olnud. Ja õnneks või kahjuks ei vastaks see väide enam tegelikkusele, sest riigikogu võttis 56 poolthäälega vastu haldusreformi seaduse.
Nahkse nimega seaduse tegelik sisu on üsna intrigeeriv – kohaliku omavalitsuse suuruseks saab vähemalt 5000 elanikku ja kui omavalitsused liitumiste tulemusel nii palju rahvast kokku ei saa, hakkab valitsus neid ise liitma.
Riigihalduse ministri Arto Aasa sõnul ongi sundliitmise võimalus seaduse kõige olulisem punkt ning see on ajendanud Eesti 213st omavalitsusest ligikaudu 180 läbirääkimisi pidama. Tänu piitsale (ja ühinemistoetusena väljenduvale) präänikule peaks valdade liitumine saama lõppakordi 2017. aasta kohalike valimistega.
18 seadust veel
38 seaduse vastu hääletanud riigikogu liikme hulka kuuluva Kadri Simsoni hinnangul on rõõmustamiseks aga vara. Keskerakonna fraktsiooni juhi sõnul on haldusreformi seadustamiseks vaja muuta veel 18 seadust. «Riigihalduse minister Arto Aas lubas aasta alguses, et nende sisu on kõikidele inimestele teada teiseks kvartaliks, aga nüüd me oleme juba juunikuus ja neid seaduseid pole ikka veel näha.»
Simsoni kriitika põhjendatust tunnistab ka minister Aas. «Meil on omavalitsusi puudutavaid eelnõusid- teemasid laual veel mitu tükki. Vaja on otsustada omavalitsuste koostöö küsimused, funktsioonide jaotus ning rahastamiskorralduse muudatused. Aga need ei ole nii keerulised ja valulised kui ühinemiste eelnõu, mida ei ole suudetud varem vastu võtta,» ütles Aas ja lubas juba suveks eelnõudega valitsuses olla.
Poliitilise mälu lühiduse all mitte kannatavad kodanikud mäletavad ilmselt sedagi, et Arto Aas pole kaugeltki esimene, kes on üritanud haldusreformile elu sisse puhuda - talle eelnes regionaalministri ametit pidanud IRLi fraktsiooni liige Siim Kiisler.
Kuigi Kiisler peab seadust vajalikuks, võimaldab see teha ka «lolle ühinemisi». Näiteks võivad maakonna servas asuvad väikevallad ühineda hobuserauakujuliselt ümber suurema omavalitsuse. «Selline omavalitsus ei hakka katma inimese igapäevast toimepiirkonda, sest inimesed sõidavad ikka keskusesse tööle või vaba aega veetma. Tõsi, isegi sellisel juhul on uue valla eelarve ja ametnike arv suurem, tekib mastaabiefekt ja ametnikud saavad spetsialiseeruda.»
Kes maksab klaveritunni?
Vajadust ületada omavalitsustes maagilise 5000 elaniku piiri põhjendab minister Aas sooviga muuta omavalitsusi tugevamaks, parandada maapiirkondade konkurentsivõimet ja pakkuda inimestele paremaid teenuseid. «Üks suuremaid eesmärke on juhtimiskvaliteedi tõus Eesti omavalitsusmaastikul,» lisas Aas.
Aga mida see kõik tähendab? Siim Kiisler mõtestab ekspertdiskursuse lahti nii: «Kui kolm valda ühinevad ja igaühes on vallasekretär, siis pärast valdade ühinemist võiks vallasekretäre olla vaid üks. Kuna vallasekretärid on korralikud ja pädevad juristid, võiks üks endistest vallasekretäridest hakata tegelema näiteks lastekaitsega ja teine ettevõtjate nõustamisega.» Teisisõnu – dubleerimise asemel võiksid ametnikud spetsialiseeruda.
Või teine näide: «Oletame, et ühel omavalitsusel on muusikakool ja teises vallas elav lapsevanem tahab panna oma lapse sinna klaverit õppima. Koolist öeldakse vanemale, et me võtame lapse vastu, aga te peate võrreldes meie omavalitsuses elava inimesega rohkem maksma. Kui inimene pöördub seejärel oma väikevalla poole, siis öeldakse talle tõenäoliselt, et oi, meil küll sellist raha pole, et teie lapse huvihariduse eest maksta. See on klassikaline näide, kuidas väiksema ja vaesema valla elanik on halvemas olukorras,» leidis Kiisler.
Kui püüda Kiisleri juttu kokku võtta, koorubki sealt välja reformi säsi – viimase 20 aastaga on inimeste liikumistrajektoorid veninud pikemaks ehk oma valla piires liikumise asemel käiakse tööl või koolis näiteks maakonnakeskuses. Valla piirid pole sellele liikumisele aga järele tulnud. «Inimesed on igapäevaelus haldusreformi juba ammu ära teinud, aga avalik sektor pole järele jõudnud.»
Nurjunud katsed
2008. kuni 2014. aastani regionaalministri ametit pidanud Kiisler esitas oma esimese haldusreformi eelnõu 2009. aastal ning see lähtus maakonna loogikast. «Väiksemates maakondades, näiteks Põlvamaal oleks tekkind üks kohalik omavalitsus. Suuremates, näiteks Harjumaal, Ida-Virumaal või Tartumaal oleks tekkinud mitu omavalitsust.»
Haldusreformiga tehti teine katse aastal 2013. Siis käis Kiisler välja tõmbekeskuste loogika. «See oli pehmem, lähtus sellest, et keskus ja inimese toimepiirkond kattuksid. Ansipi vastuseisu tõttu lasi Reformierakond ka selle eelnõu põhja. Aga kuna 2015. aastal sõlmitud koalitsioonileppesse sai kirja, et haldusreformi eest vastutab peaminister isiklikult ning sellega tegeleva ministri koht läks samuti Reformierakonnale, siis kõlas õige pea Taavi Rõivase suust, et Reformierakonna seisukoht on muutunud.»
* Eestis on 213 omavalitsust, ühinemisläbirääkimisi peab neist ca 180.
* 80 protsendil Eesti omavalitsustest on elanikke täna vähem kui 5 000.
* Pooltes omavalitsustes on alla 2000 elaniku.
* Kohalikel omavalitsustel on kuni 2016. aasta lõpuni aega vabatahtlikeks ühinemisteks.
* Valitsus maksab vabatahtlikult ühinevatele omavalitsustele ühinemistoetust.
* Ühinemistoetusteks on ette nähtud kuni 80 miljonit eurot.
* Kui 2017. aasta alguses on endiselt kriteeriumitele mittevastavaid omavalitsusi, teeb valitsus neile ettepaneku vabatahtlikuks ühinemiseks.
* Kui muu ei aita, kasutab valitsus sundliitmist.
Kolme sorti erandid
Kuna Eestimaal on väheasustatud paiku ja eripäraseid rahvakilde, ei saa igal pool 5000 elanikuga omavalitsusi luua. Nii lubatakse kolm erandit, mille puhul võib omavalitsuses olla vaid 3500 elanikku. Esimene erand on piiri ääres paiknev Setumaa, kus ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt seotud vallad küll liituvad, aga ei saa ikkagi 5000 inimest täis.
Teiseks tehakse erand mandrist kaugel asuvatele meres asuvatele saartele nagu Kihnu, Ruhnu, Vormsi ja Muhu. Kolmandaks võib elanike arv piirmäärast allapoole jääda omavalitsustes, mille pindala on pärast liitumist üle 900 km2, aga kus suurusest hoolimata lihtsalt ei ela piisavalt inimesi, et 5000 kokku saada.