Posti-Ants – mees, kes oli praami eest

Westerblomide üks reisipaatidest Haapsalus. Foto: Svenska Odlingens Vänner fotokogu

Merekultuuriaastal tõstame esile pisut unustuste hõlma jäänud, aga meie merekultuuris olulist rolli mänginud objekte ja isikuid. Jorma Friberg Rannarootsi Muuseumist pühendab oma artikli rannarootslasest Posti-Antsule, kellel oli 20. sajandi alguses võtmeroll Noarootsi ja mandri vahelise ühendustee hoidmises.

Vajadus pääseda üle lahe Haapsalust Noarootsi poolsaarele või vastupidi, on olnud tähtis läbi sajandite. Eriti varasematel aegadel, kui maanteede seisukord muutus kevadeti lausa läbimatuks. Regulaarseteks üle lahe sõitudeks andis põhjust ka postiveo kohustus. Noarootsis oli selleks Östebys sadama lähedal asuva Posti talu meesisikud.

Hans Westerblom, hüüdnimega Posti-Ants (Post-Hans rootsi keeles), sündis 9. augustil 1875. aastal Noarootsis, Kudani külas, Kristjansi talus seitsmenda lapsena. Kokku sündis Westerblomide peresse neliteist õde-venda. Juba varakult pidid lapsed ise elatist teenima ning tööle asuma ja kümneselt läks Hans naabertalusse karjapoisiks. Samuti algasid õpingud vallakoolis. Talvel käis õppetöö ja suvel  lammaste karjatamine. Vanemaks saades läks ta naabertallu sulaseks. Palk oli mõistagi väike ja tasuti osaliselt natuuras. Peremees andis riided, pastlad ja 8 rubla palka aastas. Selle eest tuli endale osta ka nn. «luksustarbed» -  müts ja saapad. Kuueteistkümne aastaselt oli Hans juba tugev poiss ja läks Seli mõisa möldri õpipoisiks. Seal sai Hans oma esimese hüüdnime, veski õuel kraaklevate ja üksteisel seelikusabasid tõstvate moonakate naiste käest. «Kuradi rootslane», kisasid naised, kui Hans parajasti veskilt tuli ja naiste «etendusele» aplodeeris. Sel ajal ei osanud ta ka veel eriti hästi eesti keelt.

Sealt edasi läks ta Peterburgi õnne otsima, kus teda kohmetut, koduses riides maapoissi juhatas kohapeal elav lihane vend Gustav. Seal hakkas ta õppima sepatööd. 21-aastaselt kutsuti teda sõjaväkke, millest pääses siiski hädavaevu, kui oli sealset sõjaväeülema sekretäri 300 rublaga «toetanud». Hansule anti punane pass, ühesõnaga - kõlbmatu.

Juuni lõpul 1899 sai ta Österbyst teate, et õemees, Noarootsi postivedaja Posti-Mats on surnud ja teda oodatakse appi, sest õel oli toita ja kasvatada kuus alaealist last. Hansust sai postivedaja ja vana kombe kohaselt sai ta nimeks Post-Hans, eestistatult Posti-Ants. Esialgse plaani järgi kavatses ta kodumaale jääda vaid üheks aastaks, kuid kui juba neli aastat oli seda tööd tehtud, hakkas elu meeldima ja ta jäigi Österbysse.

Üle lahe sõitmine oli siis vilets, liiklus toimus ainult sõudepaatidega, mida sai Posti-Matsilt päranduseks viis tükki. Kõik kes üle lahe tahtsid pääseda, maksid «viis kopkat nina pealt» ja sõudsid ise paadiga linna. Samuti pidi paadiüürijatel endal puust aerutullid kaasas olema. Kui aga juhtus ilm tormiseks muutuma siis passisid noarootslased mitu päeva linnas ja Hans üksi Österbys. 1901. aastal muretses ta omale purjepaadi Salme ja vedas sellega posti ja inimesi üle lahe. Samuti sai ka veel sõudepaate üürida. 1903. aastal kosis Hans omale naiseks Sutlepa õpetaja, Gustav Tomti tütre Maria ja juba järgmisel aastal sai isaks. Sündis poeg Robert. Temale järgnesid poeg Alfred ja tütar Alice. Poisid kasvasid maast-madalast merega kokku ja tütar lõpetas Stockholmi keskinstituudi kehakultuuri alal.

Aja jooksul muretses ta veel juurde purjekad Wram, Swalan, Norman, Jupiter ja Hulda.

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal sokutati Hans kohalike mõisnike ja pastori poolt Haapsalusse trellide taha, kuid kõige närusem mees tol ajal oli olnud salapolitsei ametnikust parun, kes lasi teda nelja püssimehe vahel, nagu mõrtsukat linna tuua ja nimetas teda punaseks. Vanglas polnud Hansul ta oma sõnade kohaselt elul väga vigagi. Vangla ülemuseks oli üks riigisakslane, kes oli suur napsumees ja Hans lasi kodunt iga päev sööki ja puskarit saata ja tema kongis käis pummelung päevast päeva. Kui teised kinnipeetavad pidid päeval tööl käima siis Hans oli ikka «immer krank».

Samal ajal olid paadid peremeheta  ja postiveo kohustus langes tema poegade õlgadele. Robert ja Alfred olid siis vaid kümme  ja üheksa aastat vanad. Paljud inimesed pelgasid poiste noorust ja ei julgenud seepärast paadisõitu ette võtta. Ajajooksul hirmud vähenesid ja 15aastastena ei peljanud neid enam keegi. Peale vangist vabanemist olid vaesed päevad – vene raha kaotas väärtuse ja uut ei jõudnud veel teenida. Vabariigi algusaastatel paranes ka rahaline seis, kuna siis uhtus meri ühelt hukkunud aurikult Bordeaux´st toodud piiritusevaadid Riguldi randa ja nende mahamüümise järel olid jälle jalad all. Vend Mathiase käendusel saadi veel väikest laenugi. 1925. aastal monteeriti

Wikingisse esimene mootor. Järgmisel aastal osteti  mootorpaat Ost ja 1929. aastal kolmaski.  Rahvale meeldis mootorpaadiga reisimine rohkem, kuna see sõitis peaaegu iga ilmaga ja purjepaadist tunduvalt kiiremini. 1932. aastal tabas Westerblome aga õnnetus, nende uus postipaat Ost pandi Österby sadamas põlema ja see põles kuni veeliinini ära. Kahju oli 100 000 senti. Osavate meistrimeestena ei lasknud nad tujul langeda vaid ehitasid paadi uuesti üles. Kui eelnevalt oli pea 15 meetri pikkune paat vaid osaliselt tekiga kaetud, siis pärast suurt remonti sai see paar plangukorda kõrgemaks ja mahuka katusega kaetud salongi. 1934. aastal pidas Hans suurt 30 – aastast pidevat liinisõidu juubelit ja Ost tegi rahva rõõmuks tasuta ülevedusid.

Sõidugraafik Österby - Haapsalu liinil oli tavapäraselt järgmine: Väljasõit Österbyst kell 6, 8, 9.30, 11.30, 13.30, 15,30 ja Haapsalust kell 6.30, 9, 11, 13, 15, 17. Piletihind langetati 1935. aastal ühe konkurendi liinile tulekuga viiele sendile.

1934. aastal oli perekonnal kolm mootorpaati. Ost vedas rahvast, Nord kevadel silku, suvel turiste ja sügisel õunu ning Süd seisis sillas alati sõidukorras tagavaraks. Hiljem oli neil veel paadid Aavo  ja Fram. Suur ja uhke Saaremaalt tellitud Aavo natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja kui Saksa väed hakkasid sisse tulema, süttis paat teel Haapsalust Hiiumaale põlema ja läks kogu täiega põhja. Ost aga suudeti kommunistide eest varjule toimetada. Kõige lihtsam oli paat peita vee alla. Selleks puuriti paadipõhja augud ja lasti ta piisavalt sügaval kohal Österby sadama lähedal põhja. Sobiva hetke saabudes, kui kommunistid olid maalt läinud, tõsteti paat jälle üles, seati korda ja sellega põgenes poeg Robert koos pere ja tuttavatega 1943. aasta jõulude ajal Soome kaudu Rootsi. Hans jäi koos naise Mariaga koju Österbysse, kuid suri 1945. aasta augustis, kuna oli kevadel paadi veeskamisel läbi jää vajunud ja külmetusest tekkinud kopsupõletiku jäänud.