Igal kasvul on oma eelised

Anna Kajalina (202 cm) ja Postimehe ajakirjanik Mariel Gregor (170 cm). Foto: Tairo Lutter

Anna Kajalina on silmapaistev naine. Säravate sportlike tulemuste ja suurepäraste eeldustega tuhises ta vaid 18-aastasena maailma võrkpalliareenile ja tänu 202-sentimeetrisele kasvule paistab tema blond peanupp kõikjal üle kaaslaste. Mis tunne on vaadata maailma nii kõrgelt?

«Mul on väga mugav lambipirne lakke keerata või riideid puu peale panna,» teatab avatud, siira ja muheda olemisega Anna. «Igal kasvul on omad eelised. Minu meelest on päris hea pikk olla.»

25-aastane sporditalent tunnistab, et teismelisena tuli tal küll ette tumedaid hetki, mil teistest erinemine raskusi valmistas. Tihti kiputakse veidi teistsuguseid ebaõiglaselt kohtlema ja välja tõrjuma. Eestis elades häiris Annat seegi, kui vestluskaaslane alustas juttu tema erakordse pikkusega ning tänaval vaadati ebaviisakalt järele. «Itaalias ja Prantsusmaal, kus praegu töötan, on inimesed jupp maad lühemad, aga siin ei koge ma kunagi mitte mingit negatiivset tähelepanu! Inimesed võtavad erinevust nagu midagi toredat, naeratavad mulle laialt ja uurivad, mis sporti ma teen ja kuidas mul läheb.»

Heas vormis saledat-sihvakat Annat ja tema lõputult pikki jalgu saadab Milanos, kus ta viimased seitse aastat peamiselt elab, üldjuhul soe ja imetlev tähelepanu. «Suhtun sellesse väga rahulikult, ma olen ju endaga harjunud. Saan aru, et just minu kasv annab mulle töö ja head eelised võrkpallimängus.»

Anna ei tunnegi ennast kuigi ainulaadsena, sest kogu tema pere on pikemat sorti ning aktiivselt sõudmisega tegelev kümme aastat noorem vend viskab kasvus juba õele järele. Mine tea, äkki läheb möödagi.

Viis tundi trenni päevas

Igapidi keskmine olla on mugav ja lihtne, aga see ei viska su sisemisele tugevusele ka kinnast, saad rahulikult massi sulanduda. Anna puhul pole see võimalik ning just sisemise vastupidavuse treening laob ideaalse vundamendi, et profiliigas igapäevase ülikarmi treeningrütmiga toime tulla. «Hommikul kahetunnine treening, õhtul veel kolm tundi, alati pingutad täiega. Lisaks käin vähemalt kaks korda nädalas jõusaalis ja iga pühapäev on võistlused – pärast seda olen ikka väga-väga väsinud. Ainult üks päev nädalas, pärast võistlusi, ongi taastumiseks. Üks vaba hommik on ka.»

Kõlab nagu täiskohaga töö – ja täpselt nii see ongi! Profispordi maailma igaüks ei pääse ja seal püsimine on lõputu karm võitlus, kuid Anna ei kurda. «Olen oma eluga väga rahul! Minu meelest on tore teha seda, mida armastad – püsid heas vormis ja saad selle eest veel raha! Ma ei kujutaks end isegi ette kontoris, kus ma ei saaks ennast liigutada. Minu jaoks on liikumine elu!»

Suur töö viib sihile – kevadel tuli Anna oma klubiga Saint-Raphaël var Volleyball Prantsusmaa meistriks. Kuidas igapäevaseks pingutuseks motivatsiooni hoida? «Kui su töö teeb sind õnnelikuks, on see ise juba motivatsioon! Kui aga inimest on vaja kogu aeg tagant torkida ja motiveerida, võiks ta lihtsalt ala vahetada.»

Palju pastat, vähe veini

«Toitumist on väga vaja jälgida, nii kui valesti sööd, oled kohutavalt väsinud,» räägib profivõrkpallur. «Kui on trennipäev, jälgin spetsiaalset sportlaste dieeti. Hommikul mul suurt isu ei ole – jogurt, helbed, croissant ja kohv. Lõunasöök on alati väga süsivesikurikas, riis või pasta, punane liha või kana ja kindlasti salatit. Õhtuti piirdun proteiini ja juurviljadega.» Aga võistlustejärgne puhkepäev? «Siis lähen näiteks sušit sööma ja panen seal pool restorani nahka!» Olgu nüüd kogustega nagu on, aga suši on päris tervislik valik. Mõttetutesse toiduorgiatesse Anna end ahvatleda ei lase. Tema kasvu juures pole 84-kilone kehakaal tõtt-öelda sugugi suur.

Kuidas aga kinni pidada üldteada soovitusest, et toidukorra ja treeningu vahele võiks jääda mõned tunnid, kui kogu päev ongi peaaegu nagu üks pikk trenn? «Hommikul torman küll otse lauast trenni, ma ei suuda selleks mitu tundi varem tõusta! Aga päeval, pärast pikka rasket trenni ja einet ma alati magan vähemalt poolteist tundi. See on kehale kasulik, meie võistkonnas kõik magavad. Organism vajab puhkust jõu taastamiseks ja heas vormis püsimiseks.»

Itaalia dolce vita seostub paljudele ohtra pasta ja ojadena voolava veiniga – on Annaga samamoodi? «Kõik sportlased söövad pastat. Vale jutt, et makaronid on kahjulikud, need annavad hoopis väga palju energiat! Aga minu valik on valge pasta või tomatikaste, rasvaste kastmetega ma seal ei uputa. Pokaali veini võtan väga harva. Alkohol mõjub lihastele halvasti ja kaks pokaali veini on juba tohutu hulk mõttetuid lisakaloreid! Ei saa korralikult treenida, süda peab topelt töötama, nii et milleks.»

Pühendunud sportlane võtab elu vabamalt puhkuse ajal, kuid ka siis ei pikuta ta niisama rannas. «Tahan liikuda, seigelda, proovida uusi restorane. Ma ei kujuta end ilma spordita ette. Pole ju kuigi tark tegu  treenida kaheksa kuud tšempioniliigas ja siis kahe nädalaga vorm käest lasta. Kui sa mitte midagi ei tee, hakkavad musklid väga kiiresti asenduma rasvaga. Nädalas kaks jõutrenni ja jooksud on miinimum.»

Avar vaade maailmale

Anna on tänulik, et vanemad tema lapseea ülienergilisuse trenni suunata oskasid. Juba algklassides valiti andekamad lapsed võrkpallitrenni, Anna tulemused hakkasid kiirelt silma paistma ning kohe pärast gümnaasiumi lõppu kutsuti ta Itaalia klubisse. «Päike, palju vabadust ja paremad võimalused professionaalse spordi tegemiseks. Tunnen ennast Itaalias imehästi. Eestis on ka hea olla, aga kõik need pilved kogu aeg, hall ja pime ilm… Ma ei imesta, et inimestel on stress ja nad ei naerata.» Kodus mängida talle sellegipoolest meeldis. Anna energilist ja sihikindlat loomust täiendavad soojus, südamlikkus ja tolerantsus. Temaga on lihtne ühist keelt leida ning silmaringi laiendavalt vestelda. «Ega see ei saaks ju teistmoodi ollagi, vaata, kui kaugele ma alati näen!»