Kohus asendas mõrvari eluaegse vangistuse 20-aastase karistusega

Anton Bulbenko Foto: Politsei- ja piirivalveamet

Tartu ringkonnakohus asendas neljapäeval topeltmõrvarile Anton Bulbenkole määratud eluaegse vangistuse 20-aastase karistusega.

Ringkonnakohus selgitas, et kohtupraktikas tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selliselt saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr, mida korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Karistuse täideviimise eesmärgiks on süüdimõistetu suunamine õiguskuulekale käitumisele.

Ringkonnakohus märkis, et eluaegse vangistuse kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid ehk lisaks suurele süüle ka äärmuslikke üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitsvat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Ringkonnakohus leidis, et 30-aastase Bulbenko käitumises ja tema tegevuse tagajärgedes ei ole taolisi erakordseid asjaolusid, mis nõuaksid tema karistamist eluaegse vangistusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus Bulbenkole eluaegset vangistust mõistes pööranud küllaldast tähelepanu tema süü suurusele ja seda mõjutavatele asjaoludele, vaid keskendunud eelkõige süüdistatava isikule.  

Ringkonnakohus leidis küll, et Bulbenko süüaste on suur ja ta on toime pannud raskeima isikuvastase kuriteo. Süüd suurendab asjaolu, et juba järgmisel päeval pärast esimese tapmise toimepanemist pani ta toime teise tapmise. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et taoline käitumine näitab äärmist ükskõiksust inimelu vastu.

Samas ei saa ringkonnakohtu arvates jätta kõrvale toimepandud tapmiste asjaolusid. Mõlemad tapmised toimusid ühiste alkoholi pruukimiste käigus, kusjuures kannatanud viibisid seltskonnas vabatahtlikult ja suhtusid alkoholitarbimisse soosivalt. Tõendamist on leidnud, et mõlema alkoholitarbimise tulemusel tekkis tüli, mille initsiaatoriks ei olnud süüdistatav. Ühe kannatanuga tekkinud konflikti algatajaks oli Lavrenov, kes ründas kannatanut esimesena. Teise kannatanuga tekkinud konflikti algatajateks olid Jekimov ja veel üks korteris viibinu ning esimesena kasutas kannatanu suhtes vägivalda Jekimov. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole taolistel asjaoludel toimepandud tapmisi alust vaadelda kui erakorralistel asjaoludel toimepandud tapmisi.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, nagu tegutsenuks Bulbenko tapmiste toimepanemisel ilma igasuguse motiivita, huligaansel ajendil. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu tehtud tulevikuprognoosiga Bulbenko suhtes. Ringkonnakohtu arvates ei saa 30-aastase ja varem raskete kuritegude eest karistamata isiku puhul väita, et ta jätkab pärast tähtajalise karistuse ärakandmist tapmiste toimepanemist. Ringkonnakohus leidis, et arvestades Bulbenko iga, ei ole tema väärtushinnangud veel lõplikult välja kujunenud ja tema taasühiskonnastumine on tähtajalise vangistuse jooksul võimalik.

Bulbenkot on varem küll kolmel korral karistatud kehalise väärkohtlemise eest, kuid teda ei ole varem süüdistatud esimese astme kuritegude toimepanemises.

Viru maakohus tunnistas 7. jaanuaril Bulbenko süüdi kahe inimese tapmises ja tapmisega ähvardamises ning mõistis talle liitkaristuseks eluagse vangistuse. Kohus tunnistas Bulbenko kaassüüdistatava Lavrenovi süüdi tapmises ning mõistis talle karistuseks 11-aastase vangistuse, 41-aastane Dmitri Jekimov tunnistati kohtus süüdi kehalises väärkohtlemises ning karistas teda kahe aasta pikkuse vangistusega.

Kõigi kolme süüdistatava puhul loetakse karistuse kandmise algust nende kinnipidamise hetkest. Kõik kolm süüdimõistetut peavad hüvitama sundraha ja kriminaalmenetluse kulud. Bulbenkolt mõistis kohus välja ka tsiviilhagi.

Bulbenkot süüdistati selles, et ta ähvardas 2014. aasta 13. juunil Narvas Puškini tänaval asuvas bürooruumis oma ametikohustuste täitmisel olevat kohtutäiturit tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega.

Lisaks süüdistati Bulbenkot, Lavrenovit ja Jekimovit selles, et nad koos praeguseks surnud naisega peksid 2014. aasta 2. juulil Narvas Rakvere tänaval asuvas korteris 60-aastast meest. Seejärel tapsid Lavrenov ja Bulbenko kannatanu.

Bulbenkot ja Jekimovit süüdistati ka selles, et ajavahemikul 2014. aasta 2. juulist kuni 3. juulini peksid nad Narvas Puškini tänaval asuvas korteris 51-aastast meest. Seejärel lõi Bulbenko noaga korduvalt kannatanule kaela- ja lõuapiirkonda, mille tõttu tekkis kannatanul massiivne verejooks, mille tagajärjel ta suri.

Otsuse kuulutamisel märkis kohus, et Bulbenkole karistust määrates ei saa jätta tähelepanuta retsidiivsust. Teda on varem kolm korda kehalise väärkohtlemise eest karistatud, kuid ta pole teinud sellest järeldusi. Ajas on tema vägivallateod läinud järjest ohtlikumaks ning brutaalsemaks.

Bulbenko käitumise ohtlikkust näitab kohtu hinnangul eriti ilmekalt asjaolu, et esimese kannatanu tapmine ei kutsunud Bulbenkos esile mingit kahetsust ning ta jätkas alkoholi tarvitamist. Juba järgmisel päeval, teise kannatanuga tekkinud tühise konflikti lahendamiseks, otsustas Bulbenko kasutada põhjendamatult jõhkrat vägivalda.

Kohus leidis, et Bulbenko on ühiskonna jaoks sobimatu ja parandamatult ohtlik inimene. Ta eirab järjepidevalt ühiskonnas kehtivaid põhiväärtusi ning inimelu ei oma tema jaoks mingit väärtust.