Kas laps teenib poliitilist kapitali?

Ieva ja Toomas Hendrik Ilves võõrustasid tänavu 18. mail Ärma talus Soome riigipead Sauli Niinistöt. Foto: Elmo Riig / Sakala

Nädala eest oli uudishimu lõpuks rahuldatud: jah, see on tõsi – Eesti presidendipaar saab sügisel lapse. Nüüd on küsimus selles, mida selle teadmise ja tõsiasjaga peale hakata.

Kuraditosin aastat tagasi lükkas Kristina Ojuland, tollane välisminister, sinised teksad jalas ja sinine jope seljas, hilistalvel Ida-Virumaal lapsekäru. Seegi oli sinine, mis on Reformierakonna üks kahest tunnusvärvist. Riigikogu valimisteni jäid vaid mõned päevad.

Käru oli siiski tühi. Küll aga ilutses Mäetaguse rahvamaja laval, kus Ojuland kohalikule rahvale esines, tema ja käru taga seinal suur Reformierakonna plakat, millel aasta-kahene poisipõnn osutab käega paremale, taustal lühike sõnum: «Edasi!»

Ojuland, Reformierakonna tollaseid juhttegelasi, kogus Mäetaguse vallas suuruselt kolmanda häälesaagi. Ta pääses Ida-Virumaalt kindlalt riigikokku ning jätkas uues valitsuses välisministrina.

Mõistagi on spekulatiivne tõmmata sirge ühendusjoon Mäetaguse valimisüritusel näidatud lapsekäru ning sealses vallas kogutud rikkaliku häälesaagi vahele, ent ometi ei saanud lapse temaatika rakendamine olla juhuslik. Valimisvõitluse lõpusirgel ei tehta midagi uisapäisa, põhjalikult kalkuleerimata. Selleks ei pea olema diplomeeritud psühholoog ega kogenud poliittehnoloog, et tõdeda: laste näitamine paneb inimesi heldima ning tekitab lapsevanema vastu, olgu ta või pragmaatiline poliitik, sooje tundeid.